Thursday, June 26, 2014

almost the end



Jah, sõltumata blogipostituste ilmumise sagedusest oleme veel täitsa olemas! Väikse häbinoodiga peab siiski tõdema, et eelmisest postitusest on möödunud rohkem kui 10 päeva, mistõttu näen kõige lihtsama variandina nüüd päev-päevalt meie tegemistest rääkida. 

Liigun siis tagasi 14.juunini, päevani, mille veetsime Panajachelis Lake Atitlani kaldal. Ehkki Panajacheli sai päev varem suundutud halva tervise tõttu, ei suutnud me järgmisel päeval hotelli pikutama jääda. 14. juuni seisuga olin söömata olnud 3 päeva (kui mitte arvestada ühte banaani/õuna päevas), kuid just tolle päeva pärastlõunal sain lõpuks ka õige toidu kurgust alla. Pärast sellega kaasnevat energiatulva otsustasime teha canopy tuuri, mis kujutab liuglemist trossidel.. jah, täpselt nagu Nõmme või Otepää seikluspargis, ainult pisut kõrgemal ja pisut pikemalt. Antud tuuri raames saime külastada ka Atitlan Butterfly Sanctuary't, kus hoitakse pea 50 liiki Guatemalas elavaid liblikaid.

Atitlani kaldal on mitmeid asulaid ning samal õhtul otsustasimegi  edasi liikuda San Pedro La Lagunasse. Sõitsime üle Atitlani privaatse veetaksoga, jälgides samal ajal taevas olevat imeilusat värvidemängu päikeseloojangu näol ja sellele koheselt järgnenud äikest, mis on mõlemad üpris võimsad vaatepildid, kui oma väikese paadikesega keset järve loksud. San Pedrosse jõudes torkas koheselt silma vilgas ööelu ja lõbusad kohalikud, kes sulle esmajoones paadile vastu tulevad, takso (tuk-tuki) orgunnivad ning siis rõõmsalt terve tee kaasa sõidavad ja veenavad sind edasi peole tulema. Kahjuks osutus tol ööl võitjaks siiski magus uni, kuid järgmisel päeval sai soovitatud teed mööda mindud ning pidu oli tõepoolest vinge, kokteilid pisut üle euro ning karaoke täies hoos! Muuseas, siinsed peod on pea alati kariibi stiilis, inimesed lebotavad mugavatel diivanitel/kiikudel ja kõik on kõigiga sõbrad. 

kohalikud taksod tuk-tukid
öisel ajal on päris kena üle järve teisi asulaid silmitseda
16.juuni otsustasime Atitlaniga hüvasti jätta ning edasi Quetzatelnangosse ehk Xelasse sõita. Mõeldud-tehtud ning kuna sõit kulges mööda mägesid, jõudsime kohale üsna hilja. Päev hiljem, 17.06 külastasime kohalikke terme, mis asuvad linnast pisut eemal. Nähtavus oli kena paar meetrit ning kuigi ma üldiselt mägiteid ei karda, eelistasin tol korral muudele asjadele keskenduda. Termid ise olid järjekordselt ilusad-mõnusad ning nende eripäraks looduslikult soe vesi. Liidaldamata tasub mainida, et neljast basseinist ühes vesi põhimõtteliselt kees. Läks omajagu vaeva, et sinna sisse minna, ning kui see tehtud sai, ei olnud küll vähimatki soovi ennast (ja ümbritsevat vett) liigutada. Kahtlemata saavutasin ka elu punaseima jume.

Järgmise päeva varahommikul sõitsime Guatemala ühte aktiivseimat vulkaani Santiaguitot vaatama. Kuna hetkel on siin vihmaperiood, jäetakse ära nii mõnedki suurt pingutust nõudvad matkad, sealhulgas ka Santiaguito kraatrini ronimine. Santiaguitot saime vaadelda siiski tema kõrval asuva vulkaani Santa Maria jalamilt. Retk ülesmäge kestis paar tundi, millele järgnes tunniajane puhkepaus. Tunniajane sellepärast, et Santiaguito paiskab ligikaudu iga 45 minuti tagant õhku suuremat sorti väävlipilve. Nii nägime sellegi ära, ehkki kurbusega pean tõdema, et tol hetkel pettusin oma kaameras. Püüdsin vahetult enne Santiaguito purset ühe panoraamvõtte teha, ning kui siis järsku väävlipilv kraatrist väljus, töötles mu kaamera endiselt panoraampilti, pärast seda oli niisama pisut uimane ja kui lõpuks toibus, oli kõige vingem osa ehk purske algus juba möödunud. Meie giid ja kaks ihukaitsjatena kaasas olnud politseinikku said oma tükk maad lihtsamate kaameratega loomulikult kõik algusest lõpuni jäädvustatud.

Pärast Santiaguito nägemist sõitsime tagasi oma hostelisse ja puhkasime jalga. Üks meist muidugi jalka saatel, teine koridoris võrkkiigele magama jäädes. Inimesed tuhisesid mööda ja päike põletas nagu solaariumis, aga mis siis ikka.. sain ühele käele ilusa jume, ning üsna pea olime uuesti jalul ja sõitsime edasi Chichicastenangosse, kus järgmisel päeval pidi aset leidma iganädalane Guatemala suurim turg. Sõit Chichisse oli omajagu huvitav.. jõudsime just arutada, kuidas need vanad koolibussid ikkagi mägedes vastu peavad, kui siis mõni hetk hiljem käis kole pauk ja buss jäi keset järsku mägiteed seisma. Autospetsialist ma paraku pole, aga nii palju saime aru, et bussi põhjast oli ära kukkunud üks äärmiselt tähtsa väljanägemisega mootorijupp ja tuli leida uus transpordivahend. Meid muutis niisugune olukord muidugi ärevaks, aga kohalikud ei teinud teist nägugi. Õnneks saime umbes poole minutiga end minibussi peale hääletatud, kuna väikebussijuhid tunduvad õige pisut üle hindavat oma sõiduvahendi mahutavust. Inimesi tõmmatakse kiiruga üle ukse sisse ja surutakse üksteise vastu istuma nagu kilusid kilukarbis.

19.06 külastasime Chichi turgu ning selle kohta pole öelda muud kui värviline, värviline, oi kui värviline!! Siinsed maiad on suured käsitööhuvilised ning värvid – mida rohkem, seda uhkem! Ehkki oleksin võinud sealsel turul pool päeva veeta, kiirustas meid tagant asjaolu, et ees on järjekordne pikk sõit mägedes. Niisiis startisimegi keskpäeval Lanquini poole, kuid sõit kulges jälle mööda mägesid, kus tookord ilma igasuguse hoiatava märgita avastasime sõiduteelt pool varisenud mäge... mistõttu jõudsime tol päeval vaid Cobani, mis asus paari tunni kaugusel Lanquinist. Coban ise oli aga suuremat sorti linn ja seal külastasime ka esimest tõelist kaubanduskeskust.. mis oli suuruselt ehk pool Kristiine keskusest, aga täiesti märkamatult oli mõlemal suu lahti vajunud.. milline luksus! Cobanis oli meil taaskord ka muhe hosteliomanik, kes meist suurt aru ei saanud ja kellest meie ammugi mitte, aga ta lakkamatu esihammasteta naeratus rääkis selget keelt.

Chichi turg
Järgmisel päeval, 20.06 jõudsime lõpuks Lanquini ning kõige eredamaks mälestuseks sellest päevaks jäi meie enda hostel El Retiro Lodge. Selles kohas oli kõik olemas: eksootika, toredad inimesed, mõnusad lamamisnurgad, jahutav jõgi, elav baar. Igal õhtul korraldati eri stiilis rootsi laud ning nii saigi esimesel õhtul proovida Vahemere toite. 

meie esimese öö kodu
21.06 ärkasime jälle varakult, et läbida tuuri, mille osaks oli muinasjutulise Semuc Champey külastamine, tuubitamine lähedal asuval jõel, vettehüpped ning küünaldega retk koobastes. Semuc Champey on ligikaudu 300 meetri pikkune lubjakivist „sild“, mille all voolab kiirevooluline Cahabón’i jõgi. Semuc Champey pakub tõelist silmailu ja karastavalt jahedat vett. Vettehüpped ja tuubitamine olid samuti vahvad, kui mitte arvestada asjaoluga, et suutsin keset kärestikku tuubiga ümber käia ja sellele tagasi ronimine polnud just käkitegu. Kui aga rääkida koobastest, oli see ühteaegu äge ja pisut hirmus kogemus. Selle plussiks olid huvitavad koopad, mis omakorda koduks sadadele nahkhiirtele. Lisaks ka teatud kogus adrenaliini, mis teadagi käib kaasas väikse proovilepanekuga. Just, viimane oligi miinuspooleks. Ma küll ei oota, et Guatemalas kehtiks Euroopale kohased ohutusnõuded, kuid antud retk oli isegi meie jaoks liig. Sisuliselt sai rohkem kui kaks tundi veedetud kottpimedates koobastes, ainsaks kaaslaseks küünal. Ehkki vaatepilt oli ilus, polnud see kõik nii kena siis, kui mõistsime, et 50% ajast pead olema päris külmas vees... ja seejuures ei ulatu jalad põhja ning ebaühtlase pinna tõttu sai jalgu ka vastu teravaid kive löödud.  Jah, ja nii see retk siis läkski, pidevalt koopaseinale haakudes ja samal ajal püüdes ühe käega stabiilselt oma küünlaleeki säilitada. Vahepeal tuli ette ka kiirevoolulisi koski, mistõttu tuli kuskilt ülesse ja siis jälle alla ronida.. ja enne niisugust matka ei kuulnud me sõnakestki sellest, et see nõuab head ujumisoskust ja teatud ettevalmistust. Seega miinuseks oligi puudulik eelinformatsioon tuuri kohta, mistõttu meie kui kanged Eesti turistid ilmusime kohale kingakestes ja plätukestes, mis pole sugugi kõige sobivamad jalanõud maa-aluse avastusretke tarbeks. Tagantjärele mõeldes oli see tuur ikkagi vinge kogemus, kuigi koopa jääkülmas vees varvast vastu kaljut ära lüües sai mitu korda tuuri korraldajaid ja giide maapõhja neetud.
sellelt sillalt sõitsime hiljem ka autoga üle :)
enne koobastesse sisenemist tehti meid veel ilusaks ka

sõit Semuc Champeysse autokastis
väike lõunapaus
Semuc Champey
Sellega paraku proovilepanekud ei lõppenud... sama päeva õhtul kolisime ümber katusealusesse tuppa, kust (üllatus-üllatus!) enne magamaminekut avastasime võre tagant skorpioni. Ehkki me ei suutnud leida viisi temast vabanemiseks (sest ta asus sedavõrd kõrgel), kuulsin hommikul tagantjärgi, et meie sõbrakest enam pole.  Nimelt pärast tulede kustutamist läks meie toas lahti õige fiesta. Kõikvõimalikest pragudest katuses ronisid välja kümned prussakad, ning Frank läks oma ustava pealambiga jahile. Lisaks prussakatele tuli temaga jõudu katsuma ka meie sõber skorpion, kuid Eesti mehele polnud vastast ka nende ühendatud jõust.  Jah, ma olen meeletult tänulik, et mul tol ööl nii sügav uni oli, sest see on lihtsalt midagi liiga õõvastavat. Asja plusspooleks aga fakt, et ma ei tunne enam nii suurt hirmu ämblike ees. 
skorpionipreili
22.06 liikusime edasi Floresesse, mis asub Guatemala põhjaosas, otse Tikali varemete juures. Sõit kestis kena 7 tundi ning kohale jõudes avastasime enda eest (järjekordse) eriti mõnusa hosteli. Seal võis kohata noori maailma eri nurkadest, ühed sõbralikumad kui teised. Mööda Florese tänavaid kolades ja hostelit uurides oli kell märkamatult osuteid liigutanud ning keskööl läksime tuttu.. et siis 23.06 kell 02.00 ärgata ja Tikali päikesetõusu vaatama minna.

Sunrise tour’i eesmärk oli maiade tsivilisatsioonist alles jäänud püramiidil istudes kuulata džungli ärkamist ning vaadata päikesetõusu.. viimane kahjuks oma eesmärki ei täitnud, sest hommik oli selleks liiga pilvine. Džungli ärkamise tunnistamiseks õnneks silmi vaja ei läinud. Kõige varasema ärkamisega asunikud olid kõiksugu sulelised, ning kui nende säutsumine oli muutunud piisavalt valjuks, hakkas kostuma ka ärritatud möirgeid. Möirgajate arv kasvas kiiresti ja varsti võis igast ilmakaarest kuulda mõnda suuremat häälitsejate seltskonda üksteist tervitamas. Giidi sõnul oli tegemist möiraahvidega, kellel ongi kombeks hommikul valjuhäälselt  kõik ülejäänud liigikaaslased üles ajada, et keegi mingil juhul teistest kauem magada ei saaks. Kui džungel alanud päevaks valmis oli ja kõigil asukatel hääled puhtaks karjutud, läks tuur edasi Maiade tsivilisatsiooni tippsaavutustega tutvumise lainel, mille hulka kuulusid 6 hiiglaslikku templit ning aadlike ja kõrgemast soost isikute eluruumid.
ärkavat džunglit kuulamas

"pilt emale", nagu Frank ise ütles
pühendusega Keilynile
24.06 istusime taas bussile ning sõitsime tagasi lõuna poole, eesmärgiga jõuda Livingstoni lähedale. Livingston on Kariibi mere ääres paiknev Guatemala garifuuna keskus, see tähendab, et ülejäänud riigist totaalselt erinev (kisub rohkem kariibi stiili poole), ning ka ainus koht, kus elavad mustanahalised. Livingstoni on võimalik minna ainult veeteid mööda ning nii saigi tunnikese paadis sõidetud. Paadisõit ise oli paras kogemus, mida Frank tabavalt iseloomustas kui järjekordset ratsutamist vihmas. Jah, tõepoolest laksas paat pidevalt vastu võimsaid laineid, pritsides omajagu vett kaela. Paadis olevad puidust väikesed pingid olukorda muidugi ei parandanud ja polnud eriline üllatus järgmisel hommikul oma jalalt taas sinikaid leida. Sõit Livingstoni poole oli eriline ka maastiku tõttu. Esialgsed madalad kaldad muutusid aegamööda kõrgeteks järskudeks pankadeks, mille peal loodus täiel rinnal lokkas. Enne Livingstoni jõudmist otsustasime öö veeta jõe kaldal asuval Finca Tatinil, mis hakkas silma oma (järjekordsete) mõnusate cabin’ite ja loodusega. Loodus – selle all mõtlen krabisid, krabisid ja veelkord krabisid! Finca Tatin’i omanikeks oli üks eriti rõõmsameelne perekond, kes omavahel koguaeg nalja viskasid ja kõiki külalisi nii-öelda omadeks pidasid.

paadisõidu algus
neid mitte ei pidanud loodusest otsima, vaid pigem vaatama, et peale ei astuks
Järgmisel päeval, 25.06 sõitsime varakult Livingstoni. Kotid hostelisse visatud, otsustasime kiirelt ka linnale tiiru peale teha. Linn on paraku üsna kahtlane mõiste: üks peatänav ja mõned kõrvaltänavad, kuid küla on selle kohta siiski vähe öeldud. Uudistades kirevat peatänavat, mis (nagu kombeks) kõiksugu turistidele pühendatud poode täis on, kõnetas meid vanemas eas meesterahvas. Jutu käigus selgus, et just tema on üks neist kohalikest mustanahalistest, kes garifuuna alla kuuluvad. Siinkohal ongi huvitav, et iga teine turist, kes Livingstoni tuleb, näeb siin hispaanlastest kubisevat asulat, mida ülejäänud Guatemalast vaesemaks just pidada ei saa. Kuid just seesama kohalik otsustas meile tõelist garifuunat näidata ning vedas meid pisut maad eemale teise „linnaossa“. See oli turistirohke Livingstoni eest hästi ära peidetud ning samas ka peajagu vaesem ülejäänud linnast.. ning kõik elanikud olid mustanahalised. Nii me siis jalutasime ringi, kuulates, kuidas hispaanlased nad sõna otseses mõttes nurka on surunud ning kuidas nad püüavad elu ja hingega oma lastele pakkuda mingitki haridust ja kaitsta sealset loodust. Oma jalutuskäigu, mis viis meid ka nii mõnegi kohaliku tagahoovi, lõpetasime kohalikku garifuuna toitu proovides, õlled näpus.  Kohalikud võtsid meid kiiresti omaks tänu meie isehakanud giidile, kes absoluutselt iga elanikku näis tundvat. Samal ajal sai räägitud pea kõigest, sest meie uus sõber oli lausa ülikooliharidusega ning lisaks inglise keele oskusele, teadis ta palju ka Euroopast.  

meie uus sõber on otsustanud ise kilpasid päästa, sest teine pool linnast tapab neid kilpide pärast (mida omakorda turistidele müüa)
üks traditsiooniline jook
kohalike õige elupaik
Livingstoni rikkam pool
Livingstoni rikkam pool vol 2

26.06 veetsime pool päeva Livingstonis, sest suutsime mu bikiinid Finca Tatinile jätta. Niisiis lubas seesama muhe perekond need paadiga järgi  tuua.. vähe veel, selle asemel et need lihtsalt meie hotelli jätta, istus paadimees Livingstonis ka mootorrattale ja vuras mööda linna ringi, et meid üles leida. Istusime parasjagu ühe restorani välisterrassil, kui ta saabus ja üle tänava hõikas, et bikiinid on kohal.. jah, võite vaid ette kujutada seda naerulaginat tol hetkel meie ümber. Pärast sööki võtsime uuesti kotid selga ning istusime paadile, et asuda teele Hondurase poole. Riigipiir sai ületatud probleemivabalt, mis, muuseas, oli meie jaoks ülim kergendus. Miskipärast just Guatemala ja Hondurase piiril tekib enamikel turistidel palju probleeme. Silma hakkas ka põhjalik kontroll piiri lähedal: mitmes paigas seisid politseinikud, piiril vaadati kõik autod-inimesed-kotid põhjalikult üle. Hetkel oleme jõudnud kohta nimega Puerto Cortes, et siit hommikul kenasti laevale jõuda ja edasi Roatanile sõita.


kohalikud müügimehed, kes asula alguses peale hüppavad, oma kaupa pakuvad ja teisel pool asulat uuesti maha lähevad
Lõpetuseks oleks asjakohane mainida, et Guatemala osutus meie jaoks tõeliseks paradiisiks. Seal oli tõepoolest kõik olemas: inimesed, kes panid su iseenesest naeratama; loodus, sealhulgas nii mägine (Eesti suvele sarnase kliimaga) kui ka tasane ja niiske vihmametsa piirkond. Ehkki Honduras paikneb otse Guatemala kõrval, on siinsed inimesed pisut teist tüüpi (osalt ehk sellepärast, et siin pole värviarmastajatest maiasid) ning samas ka rikkamad. See paistab välja ka lihtsalt tänavatel maju vaadates, mis on palju uhkemad, ning muidugi ka hinnatasemet võrreldes.

Tänaseks aga kõik ja kui on, millest kirjutada, annan uuesti märku. :)

No comments:

Post a Comment