esmamuljed

... ja ongi juba käes 5.juuni, hetk, mil otsustasin end lõpuks kokku võtta ja blogima hakata. Suuresti ajendas selleks tõsiasi, et kuigi alles 2.juunil alustasin Frankiga reisi Kesk-Ameerika poole, on praeguseks jutustada rohkem kui küll. Südamerahuks oma lähedastele võin ette ära öelda, et kirjutan siia täitsa vabal tahtel ning ka pagas kaalub endiselt sama palju kui lahkudes.

Ilmselt teavad nii mõnedki meie marsuuti, kuid kes mitte, siis neile teadmiseks, et meie reis sai alguse laevaga Stockholmi sõites, pärast mida lendasime Berliini, sealt Miamisse ja edasi El Salvadori. Siin, Kesk-Ameerikas, kavatseme veeta pisut rohkem kui kuu ning tutvuda kolme riigiga. Seejärel suundume tagasi USAsse, kus elame kuu Floridas ning augusti keskel olemegi tagasi kodumaal.

Rootsi kruiis oli nagu kruiis ikka, õgisime end hommikul ja õhtul kõike head-paremat täis ning tõstsime ka mõned klaasid. Need mõned klaasid olid aga piisavad, et hommikul, kui laev Rootsi jõudis, läbi akna vaadata, kuidas inimesed laevast väljuvad.. ja siis äratuse panna, et enne laeva tagasisõitu Tallinna kajutist ikkagi väljuda. Need mõned klaasid olid piisavad sellekski, et tutvuda öösel inimestega, kel veres samasugune soov vallutada maailma, ja siis nendega hommikuni mägedes ronimisest ja muustki vestelda.

Nagu eelnevast välja lugeda võis, olid meie jalad 3.juunil Rootsi jõudes parajad vedrud, uni surus silmi kinni ning erilist tahet poodide vahel vantsida polnudki. Niisiis otsisime linnast üles mu sõbranna Carmeni, kes meid lahkelt oma töö juures check-in’ide ja muude asjadega aitas, ning muidugi sooja tee ja maasikate kõrvalt tore vestluskaaslane oli. Meie esialgne plaan Stockholmis ööbida aga luhtus, sest olime veendunud, et meie seljakotid kaaluvad vähemalt 40kg, mis tähendaks igasuguseid lisamakse, ja online check-in’i tehes avastasime, et USA lendudele saab seda teha vaid koha peal, ning kuna Berliinis oli ümber istumiseks aega vaid tunnike, ei tahtnud seda viimasele minutile jätta. Seetõttu sõitsime veel 3. juuni õhtul bussiga Arlanda lennujaama.
.. jah, tegelikkuses tähendas see järjekordset magamata ööd. Kuid check-in sai vähemalt õigeaegselt tehtud ning kaalgi välja otsitud. Ehkki viimane näitas 40kg asemel 14kg, ei suutnud me seda kuidagi uskuda.. Lahendasime asja, istudes vaheldumisi ise kaalule ja see tõepoolest näitas õiget numbrit.. noh, meie endi puhul muidugi tahaks öelda, et peaaegu õiget.

Lennujaamas öö veetes andsime endast parima, tõmmates pingile kerra ja paar tundi sai nii isegi magatud, aga see polnud kaugeltki piisav, et elada rõõmsalt üle tüütu ümberistumine Berliinis, rohkem kui 10h õhus, seejärel 9h Miamis ja siis jälle 2,5h õhus..  

Hea käib aga alati halvaga käsikäes, mis siinkohal tähendab, et kohalikud inimesed olid meie päästerõngaks. Nii sai Miamis tutvutud näiteks endise ÜRO ametnikuga, kes bussis eesti keelt kuuldes huvi üles näitas. Oodates aga viimast lendu Miamist El Salvadori, jagas meiega asjalikke nõuandeid kohalik salvadorlane Carlos. Lisaks kohtas teisigi toredaid inimesi, sealhulgas bussijuhti, kes pileti eest lausa miljon dollarit küsis ja tollametnikku, kelle jaoks minu nimi oli paras müsteerium ja Franki passipilt ammugi kellegi teise oma. Seda muidugi läbi nalja, õnneks.  

Üks armas kohake Miamis

                             Öine Miami, olin parasjagu nii lummatud, et alles viimasel hetkel meenus
                                 kaamera.. ja siis oli juba hilja, suutsin vaid udukogu jäädvustada :(

Rääkides nüüd aga El Salvadorist, on siinne meid leebelt öeldes tummaks võtnud. Siinsed inimesed on aeglase eluviisiga, mis on meie jaoks olnud ühelt poolt paras närviproov, teiselt poolt aga ka kasuks tulnud. Nimelt, El Salvadori lennujaama jõudes olime üsna vapustatud siinsest tollist: lennukist tuleb öösel kell pool kaks maha 200 inimest, kes peavad riiki sisenemiseks täitma kaks paberit, mida tolliametnik omakorda 3-5 minutit, halvimal juhul lausa 10 minutit uurib. Ja miks mitte lasta seda kõike teha esialgu ühel ametnikul? Tüdimus oli suur, kuid kirsiks tordil tõsiasi, et meid ootas lennujaamas hosteli omanik, kes oli pika maa maha sõitnud ning siis 2 tundi käed üleval silti hoides meid ootama pidi. Nagu öeldud, oli asjal ka plusspool.. nimelt oleks iga teine eestlane sellise intsidendi pärast üsnagi närvi läinud, aga meie armas doktorikraadiga Eduardo oli aga vana rahu ise.

Järgmisel päeval, ehk siis 5.juunil otsustasime siiski vara ärgata, et kohalikku hommikusööki proovida ja ümbritsevaga tutvuda. Mõeldud-tehtud, ja kohalikke nõuandeid kuulates otsustasime siinsete busside kasuks. Esialgu hosteli kõrgetest väravatest väljudes oli äärmiselt ebakindel tunne, kohalikud vaatasid sind juskui oleksid kaheksas maailmaime, ning vähemalt igas teises tänavanurgas seisis üks-kaks relvastatud valvurit. Sellegipoolest võib öelda, et ebakindlus kadus üsnagi kiiresti. See küll ei tähenda, et siin pimedas ringi liikuda julgeks ning et siinne tähelepanu nauditav oleks, kuid juba päevaga sai siiski aru, et sisimas on need inimesed väga toredad. Kindlasti on igas rahvuses ka erandeid, ja seda siin maal klassiühiskonna ja narko leviku tõttu eriti palju, aga meid on siiani saatnud vaid rõõmsad pruunisilmsed pilgud, ja ehkki inglise keel kohalike seas pole levinud, on nii mõnigi püüdnud elu ja hingega, küll käsi kasutades ja küll hispaaniakeelseid sõnu aeglasemalt-kiiremalt korrates, aidata. Ka mõistavad nad, et nende viiedollariline taksosõit maksab meile lausa 30 dollarit, mistõttu üks tegelane otsustas lausa bussist väljuda ja meile ise takso leida.

Mis on aga veel silma jäänud, on muidugi siinne loodus. Niiskus on küll vahel lämmatav ja päike siiani vaid haruldus, aga siiski on kõik väga nauditav. Ka sisalikud meie hosteli seintel või sinised-punased-roosad-kollased putukad-mutukad-loomad-linnud-lilled on omaette vaatamisväärsus.. mida on võimas vaadata läbi bussiakna, kuulates samal ajal valjult kõlaritest kohalikku muusikat.. ja muidugi peab ära mainima, et siinsed bussid liiguvad mägedes põhimõttel kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Iga mäel tehtud peatus on etendus siduri ja piduriga, mida vürtsitab bussijuht, rääkides vaheldumisi telefoniga ja siis jälle kõrval istuva sõbraga (siinkohal oli silmside lausa kohustuslik). Lisaks pole kohalike jaoks mingi probleem bussist maha saada – selleks tuleb vaid vilistada ja hoo pealt maha hüpata – ning vahepeal poes käia, lastes bussil samal ajal oodata.

Need on siis vaid mõned erinevused, mida paari päevaga täheldanud oleme, ja kuigi nii mõnigi neist on meie jaoks harjumatu, naudime siinset täiel rinnal. Tänaseks aga kõik ja püüan nii umbes nädala pärast jälle midagi kirja saada :)