Jätkuvalt Indoneesiast

Eelmise postituse lõpetasime küll mõttega, et nüüd kirjutame juba iga nelja-viie päeva tagant uue postituse, aga kus sa sellega... Reisil olles leiab lihtsalt nii palju vabandusi arvutist eemal olemiseks ning mõtted liiguvad blogi poole alles siis, kui pead õudusega endale tunnistama, et ees ootab mitme päeva jagu meenutamist ja üsnagi ajamahukat kirjutamist.

Mis siis vahepeal juhtunud on? Noh, esiteks oleme nüüd ka kultuursed olnud. Nii käisime 28. juunil uudistamas siinset kuulsaimat UNESCO kaitse alla kuuluvat Borobuduri templit. Selleks pidime loomulikult tunnikese rolleriga sõitma, ent eelmise rännaku kõrval tundus see tühiasi. Paraku oli eelmisest sõidust tobe parmupäevitus-põletus, mistõttu olime sunnitud sõidu ajaks pikkade käistega riided selga tõmbama. Olukord oli kõike muud kui meeldiv, seda eriti ummikutes, kus riiete all justkui sauna võtsime. Pärast templi sissepääsupiletite soetamist sai ka Frank (väidetavalt) esimest korda elus seeliku võlusid nautida, sest muul viisil templi lähedale poleks meid lastud. Borobuduri tempel nägi välja üsnagi imetlusväärne ning ringkäigu lõpetasime lühikese ratsasõiduga, muu hulgas on meie kotis nüüd ka kivist kuju. Iseasi, kas ka selles kotis, mis Eestisse tagasi jõuab, sest asju on meil niigi palju, ent kui üks härra nimega Eddie sind ikkagi terve aja piilub ja muudkui oma kive pakkumas käib, pidades monoloogi hinnast, mis langeb 150 000 ruupialt 30 000 ruupiale, hakkab lihtsalt omamoodi kahju ja ostad selle pagana kivi lõpuks ära ka. 

Kuna pärast templi külastamist oli päev veel noor, läksime Yogyakarta suurimasse kaubanduskeskusesse, kus Frank mõistis rohkem shopata kui mina. Õnneks ei meeldinud ta juba esimesse poodi sisenedes turvaväravatele ja kui viimased olid ta peale ca 6 korda karjunud, polnud temalgi enam tuju ringi vaadata. Toidupoed on siin muidu märgatavalt laiema kaubavalikuga kui näiteks Indias või Kesk-Ameerikas, sageli võrreldavad Prisma või Selveriga, samas näiteks juustu või singi/peekoni leidmine riiulilt võib kujuneda katsumuseks. Nende asemel hakkab silma tihe vorstiriiul, kusjuures vorste on ka ainult viinerilaadseid, ehkki veidi kummalisema väljanägemise ja maitsega. Teadupoolest piirab ka Ramadaan kaubavalikut (nii näiteks alkoholi saab vaid üksikutest baaridest üle linna, poodides on vaid tühjad riiulid), niiet võib-olla on asi selles. 

Tegelikkuses oli meil plaanis järgmisel päeval rongiga uude sihtkohta sõita, ent kuna meil jäi tegemata Jomblangi koopatuur, tegime plaanid ümber ja vahetasime õhtu veerel samas linnas hostelit ning hiljem nautisime tund-kaks maitsvat toitu süües ka mõningast baarimelu. Omaette mõistatuseks on meil siinsete toitude juures olnud veiseliha, mis on kohati nii võõra maitsega, et Frank on mu naha vahele ajanud hirmu, et ehk ongi kokad odavamat teedpidi läinud ja kasutavad hoopis kellegi teise liha. 

Järgmise päeva hommikul läksimegi varakult uuele katsele koopatuuril kaasa lüüa ning sel korral see isegi õnnestus. Paraku polnud ma vaimselt ette valmistatud laskumiseks, mis tuli üle elada, et koopasse ligi pääseda. Nii oli kõrgel kalju serval puude ümber ehitatud huvitav köiesüsteem, mille usaldamisega oli mul silmnähtavalt probleeme, eriti kui mõistsin, et seda niiöelda süsteemi juhib seitsmeliikmeline tiim, kes omal jõul inimesi alla lasevad ja ülesse tagasi tõmbavad. Nagu ülejäänud grupp, riputasin minagi oma elu tolle köie otsa ja sekundite jooksul, mis kulus 60 meetri kõrguselt laskumiseks, rääkisin Frankile paaniliselt elu kiireimad ja segaseimad jutud. Koopas avanev vaatepilt pani muidugi unustama eelneva kogemuse – nagu piltidelt aimata võib. Pärast koopatuuri sõitsime tagasi hostelisse, kus võtsime selga kotid ning istusime peatselt ümber rongile, et teha algust pikema sõiduga Bromo vulkaani juurde. Vahepeatuseks kujunes ootamatult Surabaya, kus leidsime taksojuhi abiga küll üsna kena (ja siinses mõistes kopsaka hinnaga) hotelli, ent kummaline lõhn vannitoas (tuli see nüüd veest või torudest?) ei kutsunud isegi mitte dušši võtma.

60 meetrit laskumist

Järgmisel hommikul, 30. juunil istusime varakult bussile, et läbi Probolinggo sõites vulkaani jalamil asuvasse külla jõuda. Astunud Probolinggos bussist maha, jooksis meile koheselt vastu kohalik giid, kes pakkus välja tuuri, mis koosnes kolmest sihtkohast, mida tegelikult omal käel teha mõtlesime. Kuna hind oli mõistlik ning vahemaad pikad ja raskesti läbitavad, otsustasimegi pakkumise vastu võtta. See tähendas ühtlasi, et kõik vaatamisväärsused sai plaanitust kiiremini läbi vaadatud ning andis tervelt 2 lisapäeva Balil puhkamiseks. Nii startisime veel samal lõunal Madakaripura koskede poole, kusjuures viimaste juurde jõudmiseks tuli läbida kilomeetrine rännak mööda kitsast mägirada, kus pahaaimamatuid turiste varitsesid kümned vihmakeepe ja muud veekindlat riietust müüvad tegelased, kelle jutust võis kohati välja lugeda, et läheme hoopis sukelduma. Õnneks oli meil eeltöö korralikult tehtud ja veesussid/vihmakeebid juba kaasas, seega jätsime kaupmehed kasumita. Teiseks rajal varitsevaks ohuks me paraku nii hästi valmistunud polnud: nimelt kohtasime teekonnal ka paljusid isehakanud giide, kes olid täielikult veendunud, et turistidel pole piisavalt mõistust, et iseseisvalt mööda ainsat võimalikku teerada koskedeni jõuda ja tagasi tulla. Enamik neist olid küll sedavõrd mõistlikud mehed, et „no, thank you“ peale jätsid meid rahule, kuid ühe härra sõnavarasse eitav vastus ei kuulunud – niisiis oligi ta terve tee meie kõrval nagu ustav kutsu ja üritas meid käest kinni hoides natukenegi libedamatest kohtadest üle aidata. Olukorda ei muutnud ka see, kui palusime inglise keelt kõnelevatel kohalikel härrale selgeks teha, et meil tõesti pole vaja lapsehoidjat. Niisiis läbisime suurema osa matkast kolmekesi käest kinni, kuid sellele ebameeldivusele suurt tähelepanu pööramata keskendusime imeilusale loodusele. Võimsamate koskedeni jõudmiseks tuli esimeste alt läbi minna, ning karge mägivesi sobis pärast pikka autosõitu kui rusikas silmaauku. Tagasiteel sai ka meie sõber lõpuks aru, et tema teeneid vist ikkagi polnud vaja ja jättis meid lõpuks rahule. Pärast matka sõitsime tunnikese majutuskohta, mis asus kõrgel mägedes, kus temperatuur oli lausa põhjamaiselt jahe. Niisiis panime kogu kaasavõetud riidekapi korraga selga ja võtsime restoranis paar soojemat jooki, pärast mida kella kahese äratuse hirmus end sooja teki alla kerra tõmbasime. 

 

Mobiiltelefon, mis öösel kell 2 helisema hakkab, tekitab kange tahtmise vajutada vaigistamise nuppu ja edasi magada. Maja ees ootav džiip seda seekord muidugi ei lubanud ja nii me siis poolunes oma sooja aseme jätsime. Kümned samasugused džiibid (hiljem loendasime neid lausa saja ringis), keda kitsastel mägiteedel kohtasime, andsid mõista, et ees ootab on äärmiselt populaarne sihtkoht, ning tänu kohalike autojuhtide kuraasikale sõidustiilile jättis kogu asi rallisõidu mulje. Eriti meeldejäävaks kujunes hetk, mil tosin džiipe kihutasid üksteise võidu üle laia liivase lagendiku suure mäestiku poole, mille tagant paistev täiskuu andis täpselt nii palju valgust, et vaid inimsilmale kogu vaatepilt nähtavaks teha ja kaamerasilmale paraku varjatuks jääda. Mäe otsa jõudes hakkasid koheselt silma kohalike putkad, kus müüdi/renditi talveriideid. Soojas džiibis imestasime putkade juures olevate pikkade järjekordade üle, kuid mõni hetk pärast autost välja astumist seisime juba isegi järjekorras, sest hoolimata asjaolust, et olime eelnevalt soetanud villase talvemütsi ja riidekihte oli meil seljas rohkem kui viis, tundsin tungivat soovi selga tõmmata veel ühe suure talvemantli. Eesti talvele kohaselt sisse pakituna asusime teele vaatepunkti poole, nähes tee ääres tohutul hulgal turiste, kes külmaga võideldes kiirnuudleid kugistasid. Vaatepunktis hõivasime enda meelest ideaalsed kohad, ent kui päike tõusma hakkas, mõistsime, et olime ilmakaared sassi ajanud. Niisiis läks käiku plaan B: Frank võttis mu kukile ja võitles ennast rahvamassis sobivale kohale, kus kohutavalt populaarsed nutitelefonide selfie-pulgad ei varjanud enam meie primitiivse digikaamera vaatevälja. Pärast päikesetõusu tegime vahepeatuse vulkaanikraatri jalamil, kus õnnestus tossavasse auku sisse kiigata. Teekonnal olid abiks kohalikud hobusemehed, kes tasu eest (mis langes iga jalgsi läbitud meetriga) vedasid inimesi oma kasvandikel treppideni, millest džiibid peatusid mingil põhjusel paari kilomeetri kaugusel (tõenäoliselt kohalike hobusemeeste äri edendamiseks). Tunnikese pärast oli retk läbitud ja asusime teele hotelli, kus tegime kiire kahetunnise iluune ja panime end valmis viietunniseks sõiduks uude sihtkohta, kuhu jõudes selgus kurb tõsiasi: ees ootab veelgi koledam äratus ehk keskööl pidi kogunema bussi juurde. Seda kuuldes tegime kiire ringkäigu kohalikus külas ja õhtul kell seitse ronisime juba linade vahele.

Frank mekkis kohalikku putkatoitu ka

Elektriliinide vahel elas sadu ämblikke, kes tunduvad pildilt võrdlemisi väikesed, ent see on osaliselt kaamera kehva zoomi viga.

Külas, kus peatusime, kasvas iga maja ees lopsakas botaanikaaed

Järgnev hommik, 2. juuli, oli minu elus üks raskeimaid: esialgu tunduski, et ainult hambaorgid risti silma pannes suudaksin silmi lahti hoida. Igal juhul pärast pikka põõnamist voodis mõistsin, et Franki ei veena ükski minu vabandus tuuri ära jätmiseks ning pidin ennast ikkagi ülesse ajama. Seekord startisime järjekordse vulkaanikraatri juurde, et näha haruldaseid siniseid leeke. Kohale jõudes selgus, et lisaks tunniajasele bussisõidule ootab meid ees 8 kilomeetrit alla- ja ülesmäge, kus pinnas libiseb jalge all nagu lahtine killustik, mis polnud just parim uudis, arvestades, et olime pikemat aega magamata ja viimase söögi sõin eelmise päeva hommikul. Niisiis kulges teekond vulkaanikraatrini vaevaliselt ja peas keerles vaid mõte, et oleks see kõik siis seda vähemalt väärt. Peab tõdema, et kogemus mõneti oligi seda kõike väärt, sest helesinine järv vulkaanikraatris ja sinised leegid pole just tavapärane vaatepilt. Teisiti pidin oma suurimate hirmude nimekirja lisama märksõna „väävlipilv“. Nimelt selleks, et siniseid leeke näha, pidi ronima vulkaanikraatrisse, mis oli alatasa paksu väävlipilve sees. Seetõttu oli soovitatav kraatrisse minna gaasimaskiga, ent kuna seda poodidest ei leidnud, ostsime (nagu ka enamik turiste) tavalise õhukese maski, mida inimesed sudu tõttu igapäevaselt Jaava saarel kannavad. Kahjuks see polnud kaugeltki piisav selleks, et väävlipilve sees kuidagi hingata, ning esialgu püüdsin lihtsalt jälgida tuule suunda ja pilvest eemale hoida. Hiljem kavatses Frank minna ühe väiksemat sorti leegitseva joa juurde ning kui ta parasjagu oma plaani selgitas, vaatasin minagi ringi, et tõepoolest saaks sealt kenad pildid, ühtlasi polnud näha ka väävlipilve. Niisiis ronisin vapralt Frankiga kaasa ning üllatus-üllatus, kohale jõudes otsustas tuul suunda muuta ning meie poole suundus äärmiselt paks pilveke. Olin parajalt paanikas, teades, et hingamine selles olukorras on üsna võimatu (või kui isegi veidi hingata, on pärast rinnus ebameeldiv tunne), ning püüdsin kõigest väest leida mingigi suuna, kus pilv pisut hõredam on. Pikka aega ei näinud ma midagi enda ees ja hingata põhimõtteliselt ka ei saanud, lihtsalt hüppasin edasi, haarates kinni suvalistest kividest ja nägin välja nagu mingit sorti ämblikmees. Lõpuks leidsingi koha, kus pilv oli hõredam ja paanikahoog rauges kiiresti. Pärast niisugust kogemust erilist tuju kraatris olemiseks polnud ning ronisimegi sealt välja. Kraatri ääreni jõudes ei paistnud kuskilt ühtegi meie grupi liiget ning kuna ilm oli tuuline ja temperatuur kolme kraadi lähedal, otsustasime vaikselt allamäge tagasi bussi juurde minna. Nii jõudsimegi ülejäänud grupist 2 tundi varem tagasi alguspunkti, ise samal ajal pidevalt muretsedes, et äkki terve grupp jäi meid nüüd kraatrist otsima, seda enam, et kraatri äärele jõudes muutus mägi eriti aktiivseks ning paiskas välja esialgsest kaks korda suurema pilve.. tundsime siiralt kaasa turistidele, kes sel hetkel veel kraatris olid, sest sealt välja viis vaid üks kitsas tee ning kiiret väljapääsu polnud.

Mida rohkem hommiku poole, seda rohkem tossu tekkis

Paremal pool on näha kohalikku, kes päevast-päeva tassib õlgadel sama raskeid kive kui ta ise, korjates need ülesse vulkaanikraatrist ja vedades väga reipal sammul külla, mis asub kraatrist paar km eemal.

Pärast matka visati meid otse sadamasse ja lühike sõit Balile võis alata. Kohale jõudes viisid meid majutuskohani järjekordsed kohalikud mootorratturid ning tee peal ajas meie suu naerule vahva tõsiasi – sama palju, kui on Indias koeri, tundus esimeses sihtkohas Banyuwedangis olevat ahvipärdikuid, kes inimesi ja mootorsõidukeid absoluutselt ei karda. Ka liiklus on kõikide eelnevate sihtkohtadega võrreldes rahulikum ja organiseeritum. Lisaks oli meie homestay pererahvas seni kohanutest kõige sõbralikum ning korrutasid muudkui, et nende juures ööbimise ajal oleme üks pere. Nii lubasid nad isegi oma mootorratast täiesti tasuta kasutada ning, nähes selles ideaalset võimalust piirkonnaga tutvumiseks, ei tulnud ka varajasest magamaminekust jälle midagi välja. Õhtul sõitsime veel randa päikeseloojangut nautima, ent ootamatult avastasime enda eest trobikonna VÄGA lõbusaid sõdureid, kes olid just raske rännaku lõpetanud ja rannas oma võitluskunstioskuste demonstreerimise kõrvalt ka ohtralt nalja viskasid; muuhulgas laulis üks sõduritest meile ka Katy Perry laulu „Roar“, teised kaks mängisid kõrval tantsutüdrukuid. Kõike lubati meil muidugi kaameraga jäädvustada ja Franki sõnul oleks ta sellisesse ajateenistusse vabatahtlikultki astunud.

3. juulil puhkasime end lõpuks välja ning tolle päeva tegevuskavva mahtuski veel vaid snorgeldamine kohalikus rannas ja eelneval päeval avastatud pizzabaaris taaseinestamine. 4. juulil sõitsime järgmisesse sihtkohta Lovinasse, kus nautisime kaks päeva mõnusat külaelu ja rannamelu. Lisaks kujunes hotelli bassein sedavõrd meeldivaks, et teisel päeval peitsime end päikese eest ja värvuselt meenutasime krabisid. 6. juulil võtsime aga suuna Ubudi poole, kus on tänavatel juba rohkem turiste kui kohalikke ja ahvipärdikute nägemiseks pead ostma sissepääsupileti nö metsatukka ning seal võid siis viiekümne turistiga neid jälgida. Kohalesõit Ubudi muidugi väga edukas polnud, sest tegemist oli järjekordse varajase äratusega, millele järgnes kaks tundi ootamist, kuna bussijuht unustas meid hotelli eest peale võtta ja uue transpordivahendi leidmine võttis aega.

Lisaks veel kaks tähelepanekut Jaava saare kohta:

                                            

1.   Meile jäigi mõistatuseks, mida tähendas seal punane foorituli, sest kohati oli see justkui kõigile soovituslik, järgmine kord jällegi kohustuslik vaid parempöörde sooritajatele, kolmandal korral neile, kes otse lähevad jne. Parempoolne liiklus oli niigi harjumatu, ja kui iga foori juures aeglustades putukaid silmast pühid, on üsna tore samal ajal nuputada, kuidas ristmikul käituda..

2.      Igapäevased külalised bussides, söögikohtades ja tänavatel on kerjused, kes innukalt laulavad või pilli löövad ning jätavad su rahule alles siis, kui raha peos. Nii on ka ummikutes autode vahel kerjamine tavapärane, ning mõningatel teelõikudel on kerjustele raha andmise eest ette nähtud lausa trahvid – muidu oleks niigi populaarsed (st ummikuterohked) teed veelgi raskemini läbitavad.