nagu näete, olen otsustanud taas blogima hakata. Seda põhjusel, et viibime Frankiga aastakese Eestist eemal ega usalda oma mälu nii palju, et koju tagasi jõudes kõigest rääkida mäletaks. Seekordne reisiplaan on siis järgmine: esimesteks sihtkohtadeks on India, Indoneesia ja Malaisia, pärast mida sõidame Austraaliasse. Blogipostitusi Austraalias tõenäoliselt palju oodata pole, sest olgem ausad, põldude vahel kükitamises ja orjatöös pole paraku midagi värvikat. Enne kojutulekut on blogi loodetavasti taas aktiivsem, sest kavatseme külastada teisigi riike, sealhulgas näiteks Vietnami, Kambodžat, Taid ja Sri Lankat.
Kuna oleme reisil olnud juba pea 10 päeva, tõotab postitus tulla järjekordselt pikk. Nüüd siis asja juurde.
Esimene lennujaam, kus pärast kahte ümberistumist pikemalt peatusime, asus Goas. Kohale jõudes olime äärmiselt väsinud (Eestist lahkumisest oli siiski möödunud terve ööpäev), lisaks täitusid koheselt meie suurimad hirmud: kuumust ja niiiskust oli tunda hoolimata suurtest konditsioneeridest, mis 24/7 töötasid. Goa lennujaamast leidsime taksojuhi näol tõelise ralliässa, kellele kiirusepiirangud ei kehtinud. Lisaks sellele tagus süda rinnus tugevalt ka kohaliku liikluskultuuri tõttu, mille rusikareegliks on, et kõik masinad, mis on sinu sõidukist väiksemad, peavad hoolitsema selle eest, et nad õigeaegselt su teelt eest saavad. Nagu Indias ikka, antakse enda tulekust teada ohtra signaalitamisega ja möödasõite võib sooritada mõlemalt poolt, hoolimata sellest, kas keegi sõidab vastu või mitte. Rongijaama jõudsime siiski elusalt ja tervelt, ehkki enesetunne selline polnud: olles ümbritsetud prügiga, millel magasid lapsed ja mida mekkisid samal ajal kümned koerad, oli õige raske end mugavalt tunda. Need kaks märksõna – prügi ning hulkuvad koerad – jäidki paraku kummitama meie mälestusi Goast ning hiljem tervest Indiast, nii vähe kui me seda tegelikult nägime.
Rääkides aga rongisõidust, siis seegi väga libedalt ei möödunud. Kuna India
ametlik rongide netilehekülg on naeruväärselt keeruliseks aetud, ei õnnestunud
meil eelnevalt internetist pileteid osta, ning rongijaamast sai osta vaid unreserved pileti. Teadmata, mis see
täpselt on (ehkki kohalik banaanimüüja selgitas seda kui võimalust
istuda/seista kahes esimeses ja viimases vagunis), otsustasime end vaikselt sleeper-klassi sisse sättida, leppides
ühtlasi kokku, et kui keegi meie pileteid kontrollima tuleb, oleme lihtsalt
lollid turistid. Sõidu algus mööduski kenasti – terve avar kupee oli meie
päralt ning paariks minutiks sai isegi silma looja lasta. Probleemid hakkasid
ilmnema aga rongisõidu keskel, kui selgus, et kohalikud siiski kasutavad
internetis koha reserveerimise võimalust, mistõttu pidime oma
istekoha loovutama ning kõikide kodinatega vahekäiku minema – õnneks küll vaid
paariks minutiks, sest öö saabudes hakkas rahvas magama jääma ning üks kohalik
pere lubas lahkesti meil enda kõrvale istuda. Ühtlasi uskusime kaua, et sõidame
rongiga 12 tundi, ning mida aeg edasi, seda rohkem seda üksteisele meelde
tuletasime. Lõpuks aga, üllatus-üllatus, tuli välja, et sõit kestab 17 tundi. Jah,
seda kuuldes oli mõlema näol äärmiselt tülpinud ilme. Oma sihtkohta Kochisse
jõudsime umbes kell 3 öösel ning seal vedas meil väga majutuskoha pererahvaga,
kes meid ära ootasid ja üllatavalt puhtasse ja mõnusasse tuppa juhatasid. 
 |
| Hiinlaste kalavõrgud |
Järgmisel päeval, mis algas meie jaoks üsna hilja, vaatasime ringi Fort Cochinis. Jalutuskäik andis aga mõista, et kohalikud inimesed on külmemad kui eeldasime - nii näiteks Guatemalale omast külalislahkust ei paistnud kuskilt, st tänaval kohalikele naeratamine jäi peaaegu alati vastuseta. Samuti olid kohalikud müügimehed kole pealetükkivad ja allaandmatud, mistõttu kulutasime tervelt 20 minutit juveelipoes vaieldes, ning alles pärast sellist kogemust mõistsime, et Indias tuleb öelda raudkindel ei, seda siis kasvõi viis korda ning kordagi naeratamata. Sellegipoolest polnud päev läbinisti negatiivne, sest loomulikult leidus ka toredaid inimesi, lisaks saime proovida kohalikku toitu ja näha ära kuulsad hiinlaste kalavõrgud.
Järgmisel (ja viimasel) hommikul Indias otsustasime ette võtta
seitsmetunnise paadisõidu Kerala jõgedel. Kohalik giid ja paadimehed olid kõik
meie mõistes ammused pensionärid, kuid oma tööd tegemast see neid ei
takistanud. Paati kandis edasi kahe pensionärijõuline mootor ja äärmiselt tore
giid tegeles vahetpidamata seltskonna lõbustamise ja harimisega. Jõgedel ja
selle kitsastes kanalites avanes suhteliselt maaliline vaatepilt ja aeg-ajalt
tehti ka väikeseid vahepeatuseid kohalikes külades, kus tutvustati nende tüüpilisi
elatusallikaid, mille hulka kuuluvad väikeste jõekarpide kodadest lubjapulbri
ja kookospähklikiududest köie tegemine. Pärast umbes viietunnist sõitu tegime
lõunapausi väikesel asustamata saarekesel, kus serveeriti eriti indiapärane
eine. Seejärel veetsime veel paar tundi jõel, kusjuures viimasel tunnil tõusis
nii tugev vastutuul, et meie kaks vilunud paadimeestki olid selle meelevallas
abitud ja paat triivis omasoodu. Õnneks ei lükanud tuul meid kogu tuldud teed
tagasi, vaid hoopis lähedalasuvale kaldale, kus tehti väike sunnitud puhkepaus.
Tuule nõrgenedes asusid meie kaptenid käbedalt tööle, kuid suutsid meid vaid
paar meetrit edasi liigutada, enne kui tuul vasturünnaku tegi. Lõpuks oli isegi
giid sunnitud bambusest tüürikepi haarama ja mõnda aega saadi kolme mehe jõul
hakkama. Kahjuks oli giid lisaks oma märkimisväärsele vanusele ka kohalikele
põliselanikele omaselt päris väike mees ja tema jõud rauges üsna kiiresti.
Seega ei jäänud Frankil kui vapral Eesti mehel muud üle kui pakkuda oma
abikäsi, mis ka rõõmuga vastu võeti. Franki sõnul polnud paadi tüürimine sugugi
lihtne, kuna lisaks füüsilisele poolele tuli vallata parasjagu tehnikat, et pea
kuuemeetrise kepiga jõe mudast põhja toetuspunktina kasutades ja tuult
trotsides pea kümne reisijaga paat liikuma saada. Asi päädis sellega, et kepp
jäi nii sügavale mudasse kinni, et seda enam kätte ei saanud ja tuul lükkas
paadi sellest niimoodi üle, et toigas läks pooleks. Õnneks oli paat ühisel jõul
saadud tuule meelevallast piisavalt kaugele ning paadimehed said omal jõul
jätkata ja üsna pea jõudsimegi sihtpunkti, kus buss meid ootas. 
Samal õhtul oligi aeg Indiaga hüvasti jätta ja läbi Kuala Lumpuri Jakartasse lennata. Kohale jõudsime üldse mitte välja puhanuna kell 12 päeval kindla plaaniga hotelli magama minna. Taksojuht oli jälle nagu filmist „Kiired ja vihased“, kuna täpselt neid omadusi ta teel näitas. Esimene erinevus liikluskultuuris oli, et siin paistsid motikamehed olevat kuningad: autodest välja tegemata pressisid nad end igast praost – nii paremalt kui vasakult poolt - läbi ja tegid autojuhtidel silmnähtavalt meele mõruks. Indias seevastu hoidsid kaherattalised pigem tee serva poole. Kõigest hoolimata leidsime hotelli ilusti üles ja mõte magamisest oli justkui minema pühitud – palju põnevam tundus suure linna avastamine. Nii suundusimegi, kaart käes, kesklinna poole, kuid poole tee peal avastasime, et kaardi mõõtkava on silmnähtavalt eksitav ning kohalikud taksod on arvatust palju mõistlikum ja odavam variant. Jakarta on huvitaval kombel üks vähestest meeldivatest suurlinnadest: hoolimata oma organiseeritud kaose põhimõttel töötavast liiklusest, oli selles miskit, mis paelus. Võib-olla võimendas seda vahetu võrdlus Indiaga, mistõttu jäi eriti silma Jakarta üsnagi puhas tänavapilt – polnud prügi (või kui oligi, pühiti see kesköö paiku kokku ning süüdati põlema) ega hulkuvaid koeri, lisaks ka kohalikud paistsid rõõmsamad. Esialgu olime küll ehmunud, kuuldes tänavatel valjut laulmist, ent üsna pea saime teada, et moslemite püha Ramadaani tõttu on kogunemised tänavatel koos innuka laulmisega vägagi tavapärased. Pealinnas saime ära vahetada ka osa oma kaasa võetud eurodest ning vastu saadud rahapatakad nägid just suuruse poolest välja sellised, mida võib leida ebaseadusliku äriga tegelevate persoonide rahakambritest.
 |
| Jakarta |
Päev hiljem, 24.06 külastasime Bogori lähedal asuvat Taman Safarit, mis meenutab suuresti USA teemaparke. Esialgu sõitsime bussiga läbi avatud territooriumi, kus loomad (sh nt ka lõvid) vabalt ringi liikusid, ning ühtlasi saime paljusid loomi ka porganditega kostitada. Hilisem jalutuskäik meenutas aga tavapärast loomaaia külastust, ehkki show’sid ja atraktsioone oli kõvasti rohkem. Õhtu lähenedes hüppasime aga bussile ning sõitsime järgmisesse linna Bandungi, kus hotellituba vääris igati viie-tärni tiitlit (mida see tegelikult polnud).
25. juunil oli meie eesmärgiks jõuda linnast 50 kilomeetri kaugusele, et
näha vulkaanikraatrisse tekkinud järve. Kuna läbitav vahemaa oli siiski
lühemapoolne ja ühistransport on siingi levinud, ei muretsenud me esialgu
transpordi pärast. Kui aga selgus, et iga buss väljub alles ca 12 inimese
täitumisel (milleks võib kuluda tunde), ei jäänud üle muud kui võtta takso. Selgus
ka, et 50 kilomeetri läbimises pole midagi lihtsat – kuna Java
saarel, mis on suuruselt ligikaudu 3 Eestit, elab 143 miljonit inimest, ei saa kohati arugi, mil
üks linn lõppeb ning järgmine algab, ning siinse sõidukilembuse tõttu on ka
ummikud sageli ühest linnast teiseni – teisisõnu koguaeg. Nii sõitsimegi
vulkaanikraatrini ca 2,5 tundi, ainsaks positiivseks mälestuseks sai vahepeatus
pisut väiksemas asulas, kus korjasime endale korvitäie peaaegu-Eesti-maasikaid.
Õhtu veerel jõudsime aga napilt rongile ning alustasime 8-tunnist sõitu
Yogyakarta poole.
26. juunil me põhiliselt puhkasime ning rentisime ka elu esimese rolleri. Järgmisel päeval oli plaanis sõita 50 km Yogyakartast eemale, et osa võtta koopatuurist.. pärast 2,5 tundi kestnud sõitu selgus, et jäime lootusetult veerand tundi hiljaks ja grupp turiste oli juba tuuriga alustanud. Pettumus oli suur ja ajas meid lihtsalt sööma. Õnneks oli kelner tore härra ning pakkus välja, et võiksime minna veidi teistsugustesse koobastesse tuubitama ja hiljem randa. Mõeldud-tehtud, tuubitamine oli täitsa vahva mõte ning rannas nägime samuti elu kõrgeimaid laineid. Teekond randa ei möödunud samuti viperusteta: saime sõna otseses mõttes naela kummi. Küll aga oli tegu õnneliku õnnetusega, kuna kiirus oli võrdlemisi väike ja ümbruskonna ainuke remonditöökoda oli meist 50 meetri kaugusel. Tagasiteel tegime väikse vahepeatuse mägedes, kus kohalikus toiduputkas süües avanes imeilus vaatepilt.
 |
| Ainuke pilt, millel laine kõrgus veidigi tajutav. |
 |
Veel mõned tähelepanekud/seigad:
- Siiani pole me Jaava saarel märganud ühtegi kassi, kel oleks saba täies pikkuses alles.
- Mootorratastega (mitte rolleritega) sõidavad Jaava saarel ka viieaastased poisikesed.
- Indias on kõige paremad Lay’si krõpsud!
- Indoneesia pealinnas Jakartas on niivõrd paks sudu, et isegi pilvitul päeval ei saa hästi arugi, et pilvi pole. Paljud kohalikud kannavad igapäevaselt ka maske.
- Ühel õhtul võtsime Jakartas niiöelda takso, mis nägi välja kui jalgratta + väikse istepingi kombinatsioon. Kuna „taksojuht“ oli väike pensioniealine härra, päädis asi sellega, et liikusime (tundes äärmist piinlikkust, et enda kaalu alahindasime) aeglasemalt kui jalakäijad. 5 minutiga oli ka sõit läbi ja härra soovitas meil ikka õige takso võtta. Olime sellega igati päri.
- Jaava saarel pannakse kõikidesse jookidesse meeletus koguses suhkrut, niiet järgmine kord Eestis mahla ostes ma ei oskakski millegi üle kurta.
Aitäh!
