Wednesday, July 30, 2014

Viimsed hetked džunglis ning naasmine tsivilisatsiooni


Puhkasime pisut. Ja veel pisut. Ja siis veel. Kuni meenus tõsiasi, et viimasest postitusest on möödunud terve kuu.
Minust ikka ei saa kirjanikku.. isegi mitte blogijat.


Ausalt öeldes pole ka mu mälu suurem asi, kuid just sellele pean hetkel toetuma. Niisiis loodan, et andestate mu eelnevatest lugudest pinnapealsema postituse. Enda kaitseks võin lisada, et käesoleva postituse esimene lause on igati tõsi, mis tähendab, et pärast Guatemalat jäidki suuremad seiklused selja taha ning algas periood rand-poed-peod-uni. 

26.06, kui viimase postituse lisasin, olime jõudnud Puerto Cortesesse, eesmärgiga sealt järgmisel päeval Roatanile sõita. Roatan oli põhimõtteliselt ainus koht, kus me terve reisi jooksul majutuse broneerisime.. lootsime, et nii saame vältida olukorda, kus ei jõua õigeks ajaks õigesse kohta, ja majutuse leidmine polnud kunagi ka keeruline. Roataniga oli aga teine lugu ja nii uskumatu kui see ka poleks, võttis sõit, mida varahommikul alustades on võimalik läbida 1 päevaga, aega lausa 2 ööd. Jah, see tähendab, et Puerto Cortesest suundusime küll La Ceibasse, kust pidi algama laevasõit Roatanile, aga meie bussijuht oli tõeline ralliäss, kellele meeldis teha söögi-joogi-vetsupause ja muidu esimese ja teise käiguga sõita. See sai meile paraku saatuslikuks ning oma laevale saime vaid kaugelt järele lehvitada. Äärmiselt tüütu ning ühteaegu ka piinlik oli Roatanil majutust pakkuva tädiga pidevalt läbirääkimisi pidada, kuid õnneks oli ta sama marsuudi (sh ka piiriületuse) läbinud ning seetõttu vägagi mõistev.

Öömaja leidmine La Ceibas oli järjekordne 15-minutiline otsing. Kotid maha pandud, otsustasime ka ümbruskonda uurida. Kaua seda teha ei jõudnudki, sest üsna pea hakkas silma suur kaubanduskeskus, kus me praktiliselt kogu oma õhtu veetsime. Frank kõiki poode nähes esialgu suurt vaimustust üles ei näidanud, KUID... ka Kesk-Ameerikas on kombeks jalgpallile kenasti kaasa elada ning seda eriti kaubanduskeskustes. Niisiis uitasin mööda poode ning igast poest väljudes tuli Franki leidmiseks üles otsida lähim ekraan.

Järgmisel hommikul (28.06) jõudsime l õ p u k s laevale! Sättisime end siis mõnusalt päikesepoolsetele istmetele ja sõit võiski alata.. esialgu oli kõik vahva, laev sõitis kiiresti, ent tasaselt, samuti paitas päike põski ja kergeid veepiisku pritsis üles ka merest.Paraku muutus olukord 20-30 minuti jooksul totaalselt: päike kõrvetas, nägu oli soolakihi all ning laev kõikus küljelt küljele. Selle tagajärel muutus enesetunne päris kehvaks ning otsustasime minna korrus allapoole, kus tundus olevat kinnine konditsioneeriga ruum. Kuid.. alles püsti tõustes saime aru, kui vingelt tegelikult merel loksusime. Kõndida oli pea võimatu ning nii me siis püüdsime sobivatel hetkedel lihtsalt ühele ja siis jälle teisele poole pinke joosta, et tasakaalu säilitamiseks neist pidevalt kinni haarata. Teekond korrus allapoole oli vast Kesk-Ameerika reisi üks kõige rängemaid katsumusi. Kui me lõpuks otsitud ruumi üles leidsime, olime mõlemad näost lumivalged ja võtsime lausa kilekotid näppu. Või tegelikult – mis lausa? Selle näiliselt pika teekonna jooksul märkasime, et praktiliselt iga kolmas inimene istus kägaras, kott käes.. Laevas oli ka suur meeskond, kes siis inimesi turgutas, neilt kotid võttis, uued ette pani ja muidu korda hoidis. Sõidu lõppedes oli igas vahekäigus paar suuremat tünni, mille sisu oli kõike muud kui meeldiv. Igal juhul lõppes kõik meie jaoks hästi, üle parda ei lennanud ja kilekotti ka vaja ei läinud, aga ma polnud ennast aastaid nii halvasti tundnud. Asi polnud kaugeltki mitte selles, et süda oli paha, vaid kogu see vaatepilt, hääled, kõik.. õõvastav.

Laevasõidu algus

Igas heas on midagi halba. Igas halvas on midagi head. Iga laevasõit võib osutuda koledaks kogemuseks. Iga kole laevasõit võib viia millegi ilusani. Jah, Roatan oli tõepoolest ilus. 

Roatan on saareke Kariibi meres, mis teadupoolest kuulub küll Hondurasele, ent erineb täielikult ülejäänud Kesk-Ameerikast, sealhulgas ka mandri-Hondurasest, mille maine just kuigi särav pole. Isiklikult jagaksin saare kaheks osaks: kohalike ja turistide piirkond. Nii nagu Livingstonis, elavad ka Roatanil vaesed kohalikud (sealhulgas garifuuna-rahvast) ning turismipiirkonnas kõik jõukamad. 

Roatanile jõudes oli meil ette tellitud vahva inglise keelt kõnelev taksojuht, kes sõidu ajal väikestviisi giidi asendas. Majutuskoht osutus muidugi tõeliseks paradiisiks: keset igasugu troopilisi-värvilisi taimi asusid väikesed cabin’id, igaühes suur köök ja muudki nii-öelda luksused. Majutuskoha omanik oli neljakümnendates naisterahvas, kellele kuulus saarel veel mitmeid sarnaseid cabin’eid, mis kõik olid loomulikult pidevalt mitmeks kuuks ette broneeritud saarele iseomase aastaringselt huvi tundva turistimassi poolt. See muidugi tähendas, et selleks ajaks, kui meie taksoga kohale jõudsime, ootasid meie tädi paar kilomeetrit eemal asuvates cabin'ites järgmised turistid, kellele oli vaja maja ning ümbrust tutvustada. Sellest hoolimata kulutas ta meile vähemalt paarkümmend minutit, mille jooksul joonistas muuhulgas isegi suhteliselt täpse ümbruskonna kaardi. Olles oma äärmiselt abivalmis ja sõbraliku perenaisega hüvasti jätnud, läksime kohe saarega tutvuma. Esimesel päeval me sellest suurt kaugemale ei jõudnudki. 
Nii-öelda kodurand Kariibi mere kaldal




Kuna Roatan pidavat olema maailmas üks parimaid snorgeldamiskohti, ei saanud ka meie võimalust kasutamata jätta. Snorgeldamisvarustust sai rentida pea iga nurga pealt viie dollari eest terveks päevaks, seega olid meil peagi lestad jalas ja maskid peas ning järgmine päev mööduski näoli vees kalu ja koralle vahtides. Ütleks, et nagu akvaariumis.. kui mitte veel parem.
Õhtul sai muidugi ka tagajärgedega tutvutud: selili magamine oli välistatud ka kõige paksema aftersun sprei kihiga. Nädal hiljem, kui ühel meist oli seljalt kogu pruun jume kadunud, mõistsime, et päike ja meri on sellel laiuskraadil ikka üks ohtlik kombinatsioon.


Nagu öeldud, baseerub antud postitus mu mitte kõige paremal mälul, mistõttu ei julge ma päev-päevalt rohkem tegemisi kirja pannagi. Seikadest-muljetest võib aga sellegipoolest edukalt kirjutada.


Selleks, et Roatan läbi ja lõhki nähtud saaks, otsustasime rentida auto. Ehkki Roatan on pisike (sõit ühest otsast teise võtab aega alla 2 tunni), oli see igati väärt otsus. Külastatud sai iguaanifarmi, troopikaaeda, garifuuna külasid, nähtud muidugi veel 10 maalilist vaatepilti. Garifuuna piirkonnas sõime oma esimese värskelt püütud lionfish’i ning ekslesime päikeseloojangu saatel mööda mereäärseid vaikseid teid. 

koolibri














ainus pilt meie autost :)


lionfish


Nagu alati, ootas meid ka autoga sõites ees paar üllatust. Üheks neist oli äärmiselt luksuslik rand suurte villade kõrval. Tegelikkuses polnud see osa meie plaanist, aga maanteel sõites jäi paratamatult silma üks suur ja uhke poolkaar. Mõtlesime, et kasutaks kaamera zoom’i ning püüaks aru saada, millega tegemist on. Kaare tagant paistsidki kenad sildid, pooltest sõnadest me muidugi aru ei saanud, aga mõistsime, et kuskil seal kaugel asub mingisugune rand. Sõitsime siis kaare kõrvale ja vaatasime tõtt sealse valvuriga. „Cuanto cuesta?" (palju maksab?) oli kõik, mis sissepääsu kohta küsida oskasime. Valvur kehitas õlgu, tõstis tõkkepuu ülesse ja viipas. No selge. Nii me siis villade vahele sattusime ja avastasime end kristallsinise veega rannast, mille ääres uhke baar, mitmed suured voodid ja muudki mugavused. Mõtlesime vaid, et turistide näoga me ju oleme, ja kuna maju/villasid/hotelle meie ümber oli mitmeid, siis vaevalt keegi meilt midagi küsima või nõudma tuleb. Ja nii me siis nautisimegi võõraid hüvesid.





Rääkides aga kohalikest, olid nad muhedad ja sõbralikud nagu ikka. Kariibi mere ääres on rannas päevitades suureks nuhtluseks liivatera suurused putukad, kes liivas ka elavad ning kelle hammustust tunda küll pole, aga hiljem võib end lõpmatuseni sügada. Ühel ilusal hommikul mõtlesime, mis puhkus see küll ilma päevitamiseta on, ning kuna liival lamamine just kõige atraktiivsem ei tundunud, ronisimegi suvalise kai peale pikutama. Olles just lina maha asetanud, hüüdis üks kohalik giid oma jahilt, et me asume ühe sageli läbikäidava kai peal ning soovitas meile kai teist nurka või.. et me tuleksime tema jahi peale päevitama. Viimane plaan läkski käiku ja nii me siis loksusime mõnusalt vee peal, pistes vahepeal varbad vette ja naerdes pisut teiste turistide üle, kes rannas putukatega maadlesid.



Pea igal teisel õhtul valmistasime mojitosid ning tegime paar tantsu väljaspool kodu. Nii oli see ka päeval eelviimasel, mil kohalike sõbralikku meelt taaskord tunda sai. Esmalt aga peaks selgitama meie dilemmat: jääda või minna. Nimelt oli meil esialgu plaanis Roatanil veeta vaid nädala ning seejärel naasta maismaale, teha üks džungliretk ning seejärel lennata tagasi USAsse. Niisiis oli meil majutus olemas vaid nädalaks, ent.. pärast ühekuist rabelemist Kesk-Ameerikas ja igasuguseid putukatraumasid oli kange tahtmine jääda edasi Roatanile. Kuna antud saar on tõeline turistimagnet, oli võimatu leida viimasel hetkel normaalse hinnaga majutuskohta, ning enda cabin’i me ka edasi jääda ei saanud. Seega olime kahe uue valiku vahel: maksta majutuse eest kõrget hinda ja jääda Roatanile, või lennata pisut väiksemale saarele Utilasse, backpackerite mekasse, ning leida seal soodsam majutus. Kuidas see aga kohalikega seostub? Tol õhtul, kui baarid-klubid uksed sulgesid, jäime paari kohalikuga välja istuma. Jutt läks muidugi ka meie edasiste plaanideni ning kui üks kohalikest kuulis, et otsime majutuskohta, oli ta veendunud, et saab meid aidata. Jah, ümber nurga oli ta kodu ning kuigi kell oli kaks öösel ja pool pere juba magas, polnud mingisugune probleem uksest sisse tormata, meid järgi kutsuda, ning sellega kõik üles äratada. Nii jooksis esikusse ema, kardin osavalt ümber keha mähitud, nii muutus erksamaks teleka taga tukkuv pereisa, nii tervitas meid ärkvel olnud õeke, ning ainsaks unelejaks jäi diivanil magav beebi. Kuigi tundsime end esialgu päris kohmetuna, muutusid asjaolud kiiresti, kui perega pisut juttu ajasime (ja uskuge, meie püüdlustest toast lahkuda ja lasta neil edasi magada polnud lihtsalt mingisugust kasu). Igal juhul oli tegemist VÄGA toredate inimestega! Ehkki neil polnud meile suurt midagi pakkuda, olid nõus paari dollari eest ühe hädise ruumi igast nurgast läikima lööma, kõik naelad uuesti seina toksima, kõik teravad nurgad kumeramaks saagima.. ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Ühesõnaga pakkusid välja tuhandeid variante ja muudkui kordasid, et nad küll teavad, et see pole see, millega me harjunud oleme.. aga siiski on olemas vesi, elekter ja asub turvalises piirkonnas. Võite vaid ette kujutada kogu seda siirust. Ja muuseas, iga kohalik, kelle kodus kolm mainitud kriteeriumit on täidetud, ei kurda sulle kunagi millegi üle.

Mis aga lõpuks siiski sai? Kuna Roatan oli meile juba tuttav, ning tegelikkuses ikka kuitahes toredate kohalikega ühe katuse alla minna ei taha, olidki üsna pea uued lennupiletid ostetud ja kohver jälle pakitud. Sõit Utilasse võis alata!

kõõiiiige pisem lennuk, mida näinud olen!
Noh.. peaaegu vähemalt. Hoolimata sellest, et lennuajaks oli 07.00, mõtlesime, et viimast ööd Roatanil tuleb ikka saare kõige vingemal tantsupõrandal tähistada. Tol ööl leidsime ka ägedad peokaaslased, mis omakorda tähendas, et alkoholi voolas paratamatult ojadena ning meie pangakaardid olid seejuures terve öö puutumatult rahakoti vahel. Kell 3 öösel komberdasime tagasi koju ning kui Frank mind kell 5 hommikul voodis ühelt küljelt teisele lükkas ja tervelt 10 minutit jutustas midagi mingist lennukist, olin mul see kõik nii meelest läinud, et suutsin segaduses olles vaid kurja pilguga talle otsa vaadata.

Justkui mingi ime läbi sai siiski lennureis üle elatud, Utilas sujuvalt takso leitud ning taksolt maha astudes püüdis meid kinni dive center’i töötaja, kes meid oma golfiautole ümber paigutas ning siis tasuta sealseid majutusasutusi tutvustas. Kuna pooled neist olid täis ning ülejäänutel muud puudused, otsustas ta 5 dollari eest majutada meid enda dive center’i ruumidesse. Tegelikkuses võetakse sinna inimesi, kel on kindel soov sukelduda, aga meile tegi siiski väikse erandi.

Võrreldes Roataniga on Utilas majutus tunduvalt odavam ning häid pakkumisi võib leida õhtul ka baaridest. Lisaks on Utilas peajagu rohkem kohalikke ja backpackereid. Autodega pole aga midagi peale hakata, sest teed on äärmiselt kitsad ja lühikesed; sestap on põhilisteks sõiduvahenditeks ATV-d, golfiautod ja rollerid, taksodeks aga meie lemmikud tuk-tukid! Nagu arvata võib, tundsime end Utilas seetõttu väga koduselt.

Kuna Franki vaimustus ATV-de vastu ei tahtnud kuidagi kustuda, otsustasime rentida sellegi. Nii möödus üks pikk päev mööda erinevaid randu ja muid kummalisi teid sõites. Ehkki Euroopas ei tohi ATV-dega maanteedel sõita, nagu ei tohi ka inimesi vedada jms, oli Utilas kõik lubatud. Lisaks saime vastuse küsimusele, mille üle pikalt pead murdsime. Nimelt on terve Utila pinnas tihedalt pesapallisuuruseid auke täis, kuid kes seal elavad, seda me välja mõelda ei suutnud. ATVga sõites panime äkitselt tähele, kuidas miski sõidu ajal meie ümber pidevalt liigub. Aeglustades mõistsime, et nendeks olid sajad krabid (kõik ühtemoodi möödasõitvatest masinatest üles paiskuva tolmu tõttu teega sama värvi), kes inimeste lähenedes end valguskiirusel aukudesse peitsid, ning siis mõni hetk hiljem sama kiirelt välja ronisid. Päris võimas vaatepilt, ütleks.






Utilas me rohkem midagi mainimisväärset ei teinudki. Nautisime lihtsalt päevast päeva sealset mõnusat atmosfääri, mida oli eriti tunda imeilusates randades, kus muusika terve päeva valjult mängis ja inimesed ka keskpäeval jalga keerutasid. Õhtuti oli aga melu eriti tugev ning uusi tutvusi sai kenasti sobitatud. 

Pärast mõnda ööd Utilas oli aeg taas laevale minna ning maismaale naasta. Hondurase ühest suurimast linnast, San Pedro Sulast, tuntud taaskord mõrvade ja narko poolest ühe ohtlikuima linnana Kesk-Ameerikas, läks meil öösel kell 1 lennuk tagasi USAsse. Bussis pidas meid kinni 50ndates naisterahvas, poeg käe kõrval, ning uuris, kas oleme juhtumisi teel lennujaama. Selgus, et sinna on nemadki minemas, kuid kuna nad olid San Pedro Sulaga varemgi kokku puutunud ja teadsid selle sünget poolt, püüdsid nad leida seltsilisi, kellega koos takso võtta ja ohutumalt lennujaama ukseni jõuda. Nii me siis tegimegi ja õnneks ka bussijuht tuli meile vastu ning pani meid otse takso ukse kõrval maha. Lennujaamani jõudsime ohutult ning nii ka USAsse, kuid kaotust kandsime kadunud kaamera näol.


Järgnevad 3 päeva veetsime Miamis, otse South Beachil Art Deco piirkonnas. Kaldun arvama, et suuremat kontrasti kahe paiga vahel on võimatu leida. Olles kuu aega Kesk-Ameerikas 1-euroseid häid kokteile saanud, tuli ühe kokteili eest järsku 45 dollarit välja käia. Lisaks polnud me terve aja isegi 2000.aasta autosid kohanud.. ent Miamis on iga teine auto Lamborghini või Porsche. Loomulikult oli kõik väga vinge ja meeleolu sai ikka üles krutitud, ent juba Miami rannas istusimegi müüri peal ja meenutasime vanu häid 1-euroste kokteilide aegu. Toon veel võrdluseks, et kaks kokteili Miami South Beachil on sama kallis kui kõige uuema ATV rent + bensiin Utilas.

Pärast Miamit sõitsime pisut põhja poole, Tampa lähedale Clearwaterisse. Siin on mu tädi oma mehega juba aastaid elanud, järjepidevalt eestlastest raamatumüüjaid majutanud ning suurima heameelega võtsid meidki enda juurde. Spetsiaalselt meie tuleku puhul valmistasid nad ette üliilusa toa ning muidugi on nad suutnud pea iga teise päeva ära sisustada. Nii oleme käinud kayakiga sõitmas, krokodille vaatamas, shoppamas, SPAs, jõusaalis, randades, heritage village’s ehk USA päris oma Vabaõhumuuseumis, botaanikaaias, ... Lisaks ostsime ka Busch Gardens’i ja Adventure Island’i 14-päeva pileti. Esimene neist on ühildatud loomaaed ja lõbustuspark, kus on tohutult erinevaid ja väga vingeid Ameerika mägesid. Loomulikult toimub iga päev ka rohkem kui 5 erinevat show-d ning igal öösel saab imetleda ilutulestikku. Adventure Island on jällegi veepark, kust ei puudu kõrged torud, head söögikohad ja muidu mõnus melu.

meie kõige hubasem USA kodu!
ja kõige armsamad papagoid!
ja kõige ägedam Willy!
selline tegelane elab meie maja ees oleva j
ärve kaldal ja koera kombel kl
ähvides nõuab igapäevast hoolt saiakuubikute näol
first selfie

Kodurand Clearwater Beach 
Busch Gardens
Jah, Linnanmäki torn on ligikaudu 60 meetrit pikk, kuid.. Busch Gardens'i Falcon's Fury jällegi 102 meetrit. Seejuures tipus keeratakse istmed paralleelselt maapinnaga.







aktiivsed kaasaelajad, küsimus teile.. mis on pildil?
just, Kesk-Ameerika tuk-tuk!


manaatid (meriveiselised)



Plaanis on veel nii mõndagi, sealhulgas rentida taaskord auto ja külastada Key West’i ja Everglades’i rahvusparki. Enne tagasilendu Euroopasse naudime veel kolm päeva ka Miami võlusid. Ilmselt on see minu poolt siiski eelviimane postitus ning kel veel piisavalt igav pole hakanud, saab umbes kahe nädala pärast uuesti selle lehekülje avada.

Aitäh!

No comments:

Post a Comment