adiós El Salvador, ¡hola Guatemala!

Kuupäev: 13.06.2014
Kellaaeg: 21:25
Asukoht: Lake Atitlan, Guatemala
Enesetunne: suurepärane, aga unine

... inimesed, kes mind hästi teavad, võivad imestada, et uni nii vara peale tikub, aga nii see on. Ja mitte sellepärast, et ajavahe nihkus minu jaoks „õiges suunas“, vaid hoopis seetõttu, et siin on tõesti käed-jalad pidevalt tegemist täis.

Viimane kord blogi kirjutades olime äsja jõudnud San Salvadori, El Salvadori pealinna. Nagu ilmselt lugesite, rändame nüüd juba teises riigis, Guatemalas.  Vahepeal sai aga aega veedetud Vaikse ookeani kaldal El Tuncol ning väikeses värvilises külas nimega Juayua – mõlemad paiknevad El Salvadoris. Lisaks on läbi käidud Guatemala linna Antigua tänavad ning vallutatud vulkaan Pacaya. Sellest kõigest räägingi nüüd pisut täpsemalt.

El Tunco on väike ookeaniäärne küla, kus on vaid mõned tänavad, vähe kohalikke ning rohkelt backpackereid ja muidu surfajaid. Nagu järeldada võib, tähendab see ühtlasi ka, et enamik sealseid maju on kas hostelid, poed või söögikohad/tantsuplatsid. Igapäevaelu iseloomustavad märksõnad nagu lained, surfamine, kokteilid, smuutid, tortillad, palmid, sisalikud, kookospähklid, krabid, ergas ööelu, rõõmsad inimesed, võrkkiiged. Need on lausa asjad, mis kuidagi antud paigas märkamatuks ei jää.

Nii püüdsime meiegi siin esimest korda surfata.. rõhk muidugi sõnal „püüdsime“, sest paratamatult veetsime rohkem aega vee all kui vee peal. Seda osalt seetõttu, et surfamise isu saab ikka päris kiiresti otsa, kui iga luhtunud katse sind endaga madalasse vette tõmbab ja sügavamale minek kujuneb jõupingutuseks. Nimelt on El Tuncol lained võimsamad kui olla võiksid, mistõttu pooled neist tõmbavad sind kerge vaevaga pikali ja meetrikese ranna poole tagasi.. olenemata sinu pingutusest püsti jääda. Mina sain sellest teada pisut valusal moel. Halba aimamata läksin esimesel õhtul põlvekõrgusesse vette, kui järsku laine kaelani vette lükkas ning põlvele hoobi, mis vahel ennast ikka meelde tuletab, andis. Kuid linnuke surfamises sai siiski kirja ja mõned sekundid püstigi seistud, millega võib lausa rahule jääda.

Võrreldes San Salvadoriga, oli El Tuncol kõvasti rohkem välismaalasi, kuid sellest olenemata kõik VÄGA sõbralikud. Nii leidis üks seltskond, et meie laualt on paar karastavat õllepudelit puudu ja hankisid need meile baarist. See pole aga kaugeltki ainus põhjus, miks sealsed inimesed väga korda läksid. Kõige meeldejäävamaks kujunes hoopis hetk pärast ootamatut vihmasadu, mis kõik tänavad hetkega jõeks muutis. Olime just otsustanud rannast peatänavale sööma minna, kui jõudis kohale karm reaalsus: Franki tossud ning möödapääsmatud veelombid ei sobinud kuidagi kokku. Nii me siis seisime tänava ühes otsas ning püüdsime plaani välja mõelda.. kaua seda tegema ei pidanudki, sest plaan tehti hoopis meie eest. Nimelt märkasime järsku, et meie kõrval asuvast restoranist visati üle ukse välja tühjad õllekastid. Tegime esialgu naljagi, et näe, hüppaks peale ja olekski mure lahendatud.. kuid ühele kastile järgnes teine ja neist tehtud „sild“ tuli otse meie ninani välja.. pisut jahmununa märkasime, kuidas meile viibatakse, et me ennast liigutama hakkaksime. Või pigem – et Frank ennast liigutama hakkaks, sest minu jalanõud kannatasid vihma. Ja nii me siis läksimegi, Frank hüppas ühelt kastilt teisele, tõmbas siis viimase kasti endaga kaasa ja viskas esimese kasti ette, kuni lõpuks saimegi üle ligikaudu 15-meetrisest lombist. Mis aga eriti vahva oli, siis antud tänaval oli palju söögikohti, kõigil väliterrassid, ning seal istuvad inimesed elasid ikka hingega kaasa. Küll sai igasugu ergutussõnu hüütud, küll kätega inimlaineid tehtud. Antud situatsioon jäädvustati ka kaamerate poolt, kahjuks aga ei taibanud paluda seda ka endale saata.

Mis veel El Tunco juures mainimist väärib, on sealsed mõnusad hostelid, kus igal toal on oma võrkkiik.. lisaks smuutid, millele annaks skaalal 1-10 hindeks vähemalt 11. Kaks ööd, mis seal veetsime, olid üsna erinevad: esimene läbinisti kariibi stiilis (väga mahe), teisel õhtul mängiti aga muusikat, mis tuleb ka Eesti raadiotest.. kuid seda vürtsitas tugev äike, mistõttu ei suutnud ma mitu tundi Franki pilku püüda :D

niimoodi kaitsevad kohalikud oma kodusid :)

Pärast kahte ööd El Tuncol võtsime suuna Juayua poole. Ma ei suuda mainimata jätta siinseid-sealseid busse. Nendeks on oma aja ära elanud Ameerika koolibussid, mis on uhkelt ära tuunitud. Tuunimise alla kuuluvad meie mõistes ka jõulutulukesed ja see kehtib ka teiste sõiduvahendite (näiteks autode) kohta. Pole absoluutselt oluline, mis marki või kui vana sõiduvahend sul on.. kõige vingem on ikka see, kelle sõiduk enim värve kiirgab, sätendab, helendab. Öisel ajal on seetõttu eriti popp ka ohutuled mängu võtta.

vahepeal sai väike peatus ka tehtud, et kilpa peale võtta

Minnes aga tagasi Juayua juurde, siis sõit sinna kestis tunde, kuid kohale jõudes tervitas meid äärmiselt tore hosteliomanik (KES RÄÄKIS INGLISE KEELT!!! jah, see oli tol hetkel lausa haruldus) äärmiselt ägedas hostelis. Allpool näete sellest mõningaid pilte, ent kõige tähtsam oli meie jaoks sealne kodune tunne, abivalmis inimesed.. ja kui hoolikalt vaadata, võite ühe pildi pealt lausa eesti keele üles leida.

pupusad

Esimene õhtu möödus Juayuas väga rahulikult, proovisime kohalikku toitu, mida kutsutakse pupusadeks. Need kujutavad endast juustu, liha ja muude toiduainete segu, mis on määritud kahe krõbeda tortilla vahele.. tortilla peale lisatakse veel vürtsikat salatitaolist segu ja tulemus on ülimaitsev! Pupusad aitavad edukalt alla 3 dollari/2 euro eest, sh ka jook, kõhu ääreni täis saada. 

Juayuas kaunistab iga kolmandat maja mingisugune pilt

Teisel päeval otsustasime võtta aga 7 waterfalls tuuri, mis, nagu nimigi ütleb, tähendas matkamist läbi tiheda looduse ja peatuseid võimsate koskede juures. Giidiks oli kohalik mees, kes igas libedamas kohas abivalmilt oma käe ulatas. Lisaks võttis ta kaasa ka oma poja, kellega koos viimase kose juures meile pikniku tegid – ja toit viis jällegi keele alla! Reisi saatis julgestuseks (?) ka pisike koerake, kes oli niivõrd rahulik, et igas paigas modelli kombel ennast pildistada lasi.

Muuseas, siinkohal tasub ka mainida, et KÕIK inimesed on siin väga lühikesed. Ma pole endiselt märganud kohalikku, kes minust pikem oleks.. rääkimata siis Frankist. Sama kehtis ka giidi kohta, ja iga kord ta käest kinni hoides muretsesin kukkumise pärast veel rohkem, teades, et kui lendan mina, lendab ka tema.  

ananassi?

meie giid ja väike valvur

m nagu maitsvad!

ja siit me köiega alla laskusimegi

ämblikmees

kõige kurjemad linnud, keda näinud olen.. otse giidi koduhoovist

Pärast kahte ööd Juayuas oli aeg ka selle külaga hüvasti jätta ja alustada sõitu Guatemala, täpsemalt Antigua poole. Sõit kestis peaaegu sama kaua kui lend Euroopast USAsse, kuid kohale me jõudsime ning kohaliku takso (tuk-tuki) abil sai hostel samuti kiiresti üles leitud. Bussides kohtasime esimest korda ka siinseid koolipreilisid, kes palusid alandlikult luba pildistamiseks.. nii sai siis kenasti poseeritudki. Kohale jõudes oli aga aeg hiline ja tol päeval rohkem teha ei jõudnudki.

Järgmisel päeval avastasime Antiguat, mis asub mitme vulkaani vahel.. tutvutud sai kohaliku politseiga ning järjekordselt kohalikele/kohalikega mitmeid kordi poseeritud. Lisaks võtsime ette kohviistanduse tuuri hobustel. Algus oli paljulubav.. kuni mõistsin, et olin eriti pirtsaka preili selga sattunud. Kui Frank koos giidiga kenasti ees tatsas ja, nagu tagantjärgi kuulsin, ka vägagi informatiivset juttu kohvitaimedest kuulis, püüdsin mina kõigest väest oma preili nina taimedest eemal hoida ja samal ajal teda jalaga tagant kiirustada. Nõks oli aga selles, et kui mu preili kõht oli tühi, venis ta rajal nagu tigu, kui aga suu lehti täis sai, tatsas uhkel kiirusel giidile ja Frankile järgi.. nii ma siis vaheldumisi ratsutasin kord 10 meetrit tagapool ja siis jälle 5 meetrit teistest ees.

Sellega muidugi asi ei piirdunud. Üsna ootamatult ilmutas ennast ka vihm, ning siinne sadu ei alga mitte tasase tibutamisega, vaid ikka täie rauaga. Nii kulus vaid mõni sekund, et tunda end justkui duši all, ning kuna kaasas oli ka kaamera, ei jäänud üle muud kui suure kiirusega tagasi katuse alla tormata. Nii me siis sõna otseses mõttes põrkasime hobuste seljas oma 10-15 minutit, sest esimese pikema ratsutamisega kõiki pehmendavaid oskuseid päris ära ei õpi. Minu jalalt võib leida nüüd täpselt 6 sinikat, aga elamus ise korvas selle mitmekordselt.

 

 

Antigua

 Järgmisel päeval võtsime ette vulkaani nimega Pacaya, mis on populaarne selle poolest, et seal võib aeg-ajalt laaval vahukomme grillida. Meil kahjuks nii palju ei vedanud, sest Pacaya pole lähiajal kuigi aktiivne olnud. Sellegipoolest sai jahtunud laavat nähtud ning mõni tund hiljem ka üsna tugevat, täpsemalt siis 5-magnituudist maavärinat tuntud.

Hetkel oleme jõudnud kohta nimega Panajachel, mis asub üliilusa järve Atitlani ääres. Tegelikkuses oli plaan homme Kesk-Ameerika kõige kõrgema mäe otsa ronida, aga mitte kõige toredam pisik otsustas mind rünnata ja süda on kergelt öeldes paha. Võtame siin päeva-paar rahulikult ning liigume edasi, kui pisut parem olla on.


Praeguseks aga kõik ning annan märku, kui taas kirjanikuks hakkan. Kummardus ka neile, kes leidsid aja selle pika postituse lugemiseks.