Viimsed seiklused Aasias ning meie elu Austraalias

Viimasest blogipostitusest on täpselt nii palju aega möödunud, et luban end nüüd lootusetult laisaks blogijaks pidada. Samas jällegi – kui hästi on sisustatud aeg, mis puhkusel olles veedetakse arvuti taga? Ning kui asuda elama ja töötama võõrasse riiki, on paratamatult elutempo niivõrd kiire, et blogimine jääb kergesti unarusse.

Aga kuidas siis asjad nüüd ikkagi läinud on? Eelmise postituse sai kokku kirjutatud Bali põhjaosas, kus oli võrdlemisi vähe turiste ja kohalike elu veeres vaikselt omas rütmis. Sealt edasi liikusime lõuna poole, linnakesse nimega Ubud, mis tundus eelnevaga võrreldes asuvat justkui sootuks teisel saarel: niigi kitsaid tänavaid ummistasid seninägematud turistide massid, mis andsid mõista, kuivõrd populaarne sihtkoht Bali tegelikult on. 

Ubudis veedetud nelja päeva jooksul nautisime – nagu ikka - loodust, imetlesime templeid ja tutvusime kohaliku eluoluga. Ubudile omane turistisõbralik keskkond tähendas ühtlasi, et erinevate vaatamisväärsuste reklaamimisele oli seal ohtralt tähelepanu pööratud ja igasugu tuurid kättesaadavad tänavatel ootavatelt taksojuhtidelt, kes vajadusel ka isehakanud giidid olid, ja siis kasvõi üle tänava valjuhäälselt igale turistile oma pakkumisi pähe määrida üritasid.  

Üksildane Ulun Danu Bratan tempel - justkui postkaardil

Siiski mitte nii üksildane, vaid Balile omasesse turismimassi uppununa

Nii külastasime meiegi populaarseid kohti nagu seda on näiteks Sacred Monkey Forest, mis kujutab endast suurt parki, kus ahvid vabalt elavad. Sealsed asukad on inimestega sedavõrd harjunud, et kui käe välja sirutad, ronib lähim ahvipoiss otseteed sulle pähe ja hakkab sealt kõike head ja paremat otsima. Et oma mugava eluga ära harjuvale füüsisele natukenegi tegevust anda, käisime vahelduseks Bali seikluspargis, mis on Eesti seiklusparkide üsna ligilähedane koopia. Päev hiljem tutvusime kohaliku kulinaaria peensustega läbi kokandusklassi, kus koos mõneteistkümne inimesega valmistasime lõbusa pererahva käe all traditsioonilisi Indoneesia roogi. Viimasel päeval Ubudis võtsime ette kahetunnise parvetamise Ayungi kärestikel, pärast mida liikusime läbimärjana edasi meeleolukasse linna Kutasse.

Värskelt püütud grouper - üks meie lemmikutest!

Meie meeleolukas parvetamise seltskond

Suuremas linnas möödub aeg märkamatult. Pea nii märkamatult, et midagi väga huvitavat justkui polegi kirja panna. Küll aga saime rolleriga ringi sõites lähemalt tutvuda kohalike võimudega, kes on õnneks nii palju mõistlikud mehed, et rahvusvahelise juhiloa puudumise korral ette nähtud ligemale sajaeurose ametliku trahvi asemel lepivad 15 euroga ning su sõbraliku õlalepatsutusega uuesti liiklusse lasevad, ise kinnitades, et makstud "trahv" kiiremas korras valitsuseni jõuab. Nagu hiljem teistelt backpacker’itelt kuulsime, saab „trahvi“ tasuda ka politseiga baaris istudes ja neile paar õlut välja tehes.

Kalakõdi

Koht, mille nimel Balile meeleldi naaseksin.

Peagi jõudis kätte aeg liikuda järgmisele saarele Lombokile, kus taaskord vurasime rolleriga ringi ja tutvusime ahvide, krabide, mägiteede ja randadega. Kuna Lomboki ahvimetsad pole niivõrd vinged turismimagnetid kui Balil, on sealsed asukad kordades arglikumad ja karjajuhid tunduvalt agressiivsemad. Ronimispuuna nad turiste igal juhul ei kasuta.

Lähme sõidame

Leia pildilt krabipoiss (needsamad näksisid meid ka lainetes hullates varvastest)

 

Pärast vahepeatust Lombokil võtsime suuna kolme Gili saare poole. Kõik kolm saart on vähem kui kahekilomeetrise diameetriga ja paiknevad üksteise kõrval, mis tähendab, et saartel puuduvad igasugu mootorsõidukid ja suurim liiklusvahend on hobukaarik. Saartel endil suurt midagi peale randade, baaride ja restoranide polegi, tähtsaim on kohalik melu.

Esimesel saarel, Gili Trawanganil, olime tunnistajaks saareriigi suurima ja tähtsaima püha, Ramadaani, lõputseremooniale, mis koosnes suurest ilutulestikust ja usklike rongkäigust, kus tassiti kaasas oma tipptasemel helisüsteemi, mille kaudu võis kuulda meile ammu tuttavaid ja armsaks saanud paarist täishäälikust koosnevaid laule.

Meie pesa

Teisel saarel, Gili Menol, tegelesime usinalt puhkamisega ning kõige omanäolisemaks sündmuseks kujunes viimane õhtu, mil läksime rannabaari päikeseloojangut nautima. Õhtu venis oodatust pikemaks, kui aktsepteerisime kohalike kutse võtta osa restoraniomaniku tädi sünnipäevast. Sünnipäevapidu oli meeleolukas: maitsesime värskelt püütud ja grillitud tuunikala ja spetsiaalselt selleks õhtuks Lombokilt toodud palmiveinil. Skeptitsismist kohaliku märjukese kvaliteedi üle ning pisut liiga vänge kalamaitse tõttu jäime siiski vana hea läbiproovitud õlle juurde, mis oli ka kohalikele meelepärasem, kuna neile jäi rohkem head kraami. Rannas tehti veel keti otsas olevate leegitsevate keradega fireshow’d, milles proovis ergutuslaulu ja kõva aplausi saatel kätt ka Frank. Õhtu edenedes toodi randa kitarr ja selgus, et lääne muusika ja vanad head hitid on kohalikele päris südamelähedased. Täitsa kahju oli lahkuda.

Viimase saare avastamiseks jäi ainult üks päev, mis sai kuidagi kole kiiresti läbi ja järgmisel hetkel olimegi juba lennujaamas Indoneesiaga hüvasti jätmas.

Järgnevasse sihtkohta, Malaisiasse, jõudsime öösel ning erinevalt paljudest majutusasutustest, kus on aktsepteeritud väga hiline/varajane check-in, ei läinud Malaisias broneering nii libedalt: selgus, et enne hommikut meid tuppa ei lasta. Niisiis läksime pärast keskööd pisut pahuralt tänavale uut majutuskohta otsima, ning kuna asusime väga meeleolukas piirkonnas, oli neid ümbruskonnas õnneks mitmeid. Kuigi hotellid nägid välja kõik ühtemoodi paljulubavad, ei saa sama öelda nende poolt pakutavate tubade kohta. Nii kulutasime omajagu aega, et üle vaadata kaks hotelli, ja kolmandas peatusime viimaks vaid seetõttu, et aeg oli hiline. Varahommikul olime valmis sealt kiiresti lahkuma ja esialgselt broneeritud tuba tundus eelnevalt kogetu kõrval tõeline õnnistus.

Jalan Alor

Järgnevad neli päeva möödusid põhiliselt mööda erinevaid poode ja tänavaid ringi luusides, õhtud ühel Kuala Lumpuri kuulsal toidutänaval Jalan Aloril einestades. Valik oli seal tohutu, esindatud eelkõige Aasia/Jaapani köök, sealhulgas igasugused konnad ja teod. Ehkki Jalan Alori külastamine oli igati huvitav kogemus, hakkas sealne melu vahel ka natuke häirima – tänavad polnud siiski täis mitte ainult söögiplatse ja einestajaid, vaid ka autosid, rollereid, kerjuseid ja närilisi. 

Järgnes kolm päeva järgmise populaarse koha, Chinatowni lähistel. Nagu nimigi ütleb, on tegemist paari pika tänavaga, kus päevast-päeva käib tihe kauplemine toodetega, millele on made-in-china lausa otsa ette kirjutatud. Nii olid seal esindatud kõikvõimalike uhkete brändide koopiad, hinnad siiski jälgisid pisut ka toodete kvaliteeti. Lisaks töötas seal suurepäraselt ka nipp „küsi hinda, kõnni vaikselt minema ja saad 90% hinnast alla“. Kuna ilmad olid väga kuumad, veetsime suurema osa ajast oma hotellis ja uurisime praktiliselt esimest korda veidi eelseisva Austraalia kohta. Chinatowni jääb meie jaoks meenutama äärmiselt võimas laser, väike natuke vähem võimsam kõlar ja 1TB mälupulk, millest kaks viimast on juba ühe jalaga hauas. 

Viimaks Austraalia pinnale maandudes tabas meid valus reaalsus, sest hinnad olid tõepoolest harjumatult kõrged, mis tähendas ühtlasi, et peame kiiresti jalad alla saama - töö ja elamise leidma. Nii veetsime pea nädalakese Brisbane’is, elades pool nädalat hostelis, ülejäänud aja haiglas töötava noormehe juures. Viimane hommik hostelis oli muidugi üsna põnev: ärkad kell 7, sest keegi koputab jõuliselt uksele. Teed siis selle lahti ja näed.. politseid. Meile anti aega 1h hostelist lahkumiseks (selgituseks lisati, et hosteliomanikel on mitmeid probleeme) ja orgunniti majutus kõrvalasuvasse hostelisse, mis muidugi oli kokkuvõttes niivõrd ülerahvastatud, et õhku tubades praktiliselt polnud ja seetõttu ka uude kohta edasi liikusime. 

Brisbane’is tegelesime põhiliselt töö-ja autootsingutega. Oma autootsingutel kohtasime igasuguseid huvitavaid ja veel huvitavamaid tegelasi. Esimene onu, kelle auto vastu huvi tundsime, rääkis telefonis ühte ja siis koha peal hoopis teist juttu. Nii pidi autol olema rego, RWC ja puha, aga koha peal selgus, et need on lihtsalt asjad, mida ta võib teatud summa eest meie jaoks teha. No, thank you. Kuna pidasime tolle auto ostu ning seal järgnevate ööde veetmist väga kindlaks, ostsime eelnevalt ka matkavarustuse ära. Niisiis oli äärmiselt tore tuigerdada mööda suurt Brisbane’i suurte seljakottidega ja veel suuremate/raskemate kastidega. Ka järgmine auto, mida uurimas käisime, oli hääle poolest pigem traktor, mis nii muuseas käivitus alles viiendat korda võtit keerates. No, thank you. Viimaks aga õnnestus sobiv auto leida tänu õnnele ja kiirele reageerimisele ning juba päev hiljem sõitsime ca 350 kilomeetrit põhja pool asuvasse linna Bundabergi, lootes leida sealt tööd.

Meie Mitsu

Bundabergis võttis meid muidugi südamlikult vastu sõber Villem, kes öömaja ja lasanjet pakkus. Järgnevad päevad sõitsime Bundabergi lähistel ringi, käies farmist farmi tööd otsimas. Lisaks tegime sadakond kõne veidi kaugematesse paikadesse. Reaalsus aga oli, et kuna tulime Austraalia väljaspool hooaega, polnud kuskil töötajaid vaja. Ainus võimalus tundus olevat töötada läbi working hostel’i, aga sellega oleks kaasnenud kohustus ka üsna räpases hostelis ööbida (mis kohe kindlasti polnud see, mida me tahtsime), seega sellele me pikemalt ei mõelnudki.

Otsi pildilt auto

Tööotsingutel

Mõni päev hiljem saime aga pakkumise Brisbane'i lähistele maasikafarmi. Mõtlesime, et kaotada pole ju midagi, proovime ära ja samal ajal otsime edasi paremat tööd. Nii küürutasime terve järgneva päeva põllul maasikaid korjates ja juba sama päeva õhtul „edutati“ meid hästi tehtud töö eest maasikapakkijateks. Nii pakkisime järgmisel päeval 12h maasikaid, ümberringi sadakond hiinlast, kes töötasid justkui robotid. Peas keerles vaid mõte, et kaua me seal vastu ei pea, sest vilunud asiaadid pakkisid kõik maasikad meie eest välkkiirelt ära (mis tükitöö puhul ei rääkinud meie kasuks) ning töötunnid tundusid autos elamise kõrvalt veidi üle mõistuse. Juba sama päeva õhtul ütlesimegi koha üles ning ennäe imet, helistati järgmisel hommikul Bundabergist, kus pakuti meile kohta lillefarmis; lisaks saime kirja ka 1500 km eemal Southern Highlandis asuvast winery’st.  Kuna viimases tundus olevat rohkem potentsiaali ja vaheldusrikkam töö, startisimegi järgmisel päeval lõuna poole. PS! Tagantjärgi tuli välja, et maasikafarmis olevat isik, kes meile palka pidi maksma, jäljetult Sydneysse kadunud ning lõppude lõpuks ei saanud keegi tehtud töö eest sentigi.

Teekond oli pikk, ent õnneks olime eelnevalt harjutanud autos magamist. Tuleb tõdeda, et erinevates rahvusparkides elamine, sh nt puu all duši võtmine, on tegelikkuses üpris huvitav ja kahtlemata meeldejääv kogemus. Niisiis elu robinsonidena muutis kõik pikad sõidud ja muidu koduta päevad omaette kogemuseks-elamuseks. Siiski jõudsime järelduseni, et Southern Highlandis, kus tol ajal oli soojakraade päeval vaid kümne ringis ning öösel suisa külmakraadid, ei saa jätkuda robinsonide eluviis, ning sõidu ajal õnnestus meil kontakteeruda 40-aastase mehega, kelle majas pidavat üks sobilik toake meile leiduma.

Vahepeatus Byron Bay'l

Ja nii praktiliselt see elu nüüd läinud ongi. Oleme oma elukohaga, Bundanooniga, väga rahul: tegu on väikse asulaga, kus kõik majad on äärmiselt hoolitsetud väljanägemisega, tänavad hubaseid kohvikuid ja teepoode täis. Ümberringi on mitmeid ilusaid rahvusparke, suured linnad nagu Sydney ja Canberra pisut kaugemal kui 100 km. Lisaks on meie host Glen vägagi tore ja avatud inimene ning tema väike tütar Claudia, kes elab meiega 3-4 päeva nädalas, samuti ainult armas. Kui ta vaid laupäevahommikuti kell 6 täistaldadel ringi jooksma ei hakkaks...

Vaateplatvorm meie kodust kilomeetri kaugusel

Ka töökoha üle ei saa nuriseda: ülemusteks on 3 muhedat austraallast, kes meid kunagi ei käsuta ja usaldavad meie kätte juba üsnagi vastutusrikkaid ülesandeid. Lisaks räägib heade suhete kasuks ka  näiteks asjaolu, et viibime hetkel ühe ülemuse kodus, millel silma peal hoiame senikaua kuni ta ise Uus-Meremaal puhkab. Avokaadokuhi saadetakse meie uude koju iganädalaselt postiga, tagahoovis elavad kanad produtseerivad agaralt mune (ja kui elame Gleni juures, saab winery’st ka alati võtta), ning lõppude lõpuks lastakse meil degusteerida kõikvõimalikke veine, siidreid ja õllesid, niisiis.. saab ju ainult rahul olla.

Mäeke meie winery kõrval

Meie oma märjuke

Bonfire night

Vineyardi semud

Pisike wombat, kes tänu ema kukrule elas autoga kokkupõrke üle

Igapäevased tegelased

Meie üsna häbelik kolleeg

Sest ülemuse koera Panda jaoks pole ükski pulk liiga suur

Ning ükski paik pole mängimiseks ebasobiv (PS! Pandal ongi ALATI pulk hambus)

Siiski, kuna viisa lubab meil ühe tööandja juures töötada maksimaalselt 6 kuud, võtsime sihiks järgmise aasta alguses algava veinitööstuse vintage perioodi. Tegu on nimelt kõige kiirema perioodiga aastas, kus paljudes winery’tes tuleb teha ületunde ja nii mõneski on need väga kõrgelt tasustatud.  Nii me siis kandideerisime erinevatesse kohtadesse ja pisut hiljem kutsuti meid 400 kilomeetrit eemal asuvasse linna Griffithisse ka intervjuule. Pea kõik eestlased, kes on kunagi Tallinnas toimuvatest Austraalia infotundidest osa võtnud, võivad mõistatada, et ettevõtteks, kuhu me üle kõige tahtsime saada, oli Casella.. Aga võta näpust, ehkki ka Casella kutsus meid intervjuule, otsustasime hoopis teise veinitehase kasuks, kus – nii uskumatu kui see ka poleks – on veelgi paremad teenimisvõimalused.  Lisaks sellele on winery ka vähemalt poole väiksem, mis tundub meile mõlemale rohkem sobivat. Ehkki intervjuusid korraldati seal rohkem kui küll (samaaegselt tegid oma tööd kolm intervjueerimiskomisjoni ning seda mitu päeva järjest), õnnestus meil siiski 60 väljavalitu hulka sattuda. What a wonderful life! :)