Let the holiday begin!

Oleme nüüdseks seljatanud aja Austraalias, kus 8 kuud kiiret töömesilaste elu praktiseerisime. Ehkki tagantjärgi mõeldes oleks sellegi seikluse kohta palju rääkida, olen otsustanud seda edasi lükata – küllap lähikuudel kirjutan siiski väikse kokkuvõtte. Hetkel aga pole selleks aega, sest oleme juba mõnda aega seigelnud Aasias, ning teisalt on raske kiirkorras välja valida 8 kuu hulgast seigad, millest rääkida, kui just ei soovi kirjutada mõnda paksemat raamatut.

Otsus minna Aasiasse aprillis tuli ausalt öeldes päevapealt Austraalia outbackis elades. Outback oli see kõige otsesemas mõttes – lähimad külad paari kilomeetri kaugusel, linnad paarisaja kilomeetri kaugusel; loodus ümberringi praktiliselt välja surnud ning ainsateks kaaslasteks tee ääres kükitavad kängurud. Sellest aga hiljemalt.. miks siiski fakt, et outbackis viibisime, oluline on, seisneb selles, et meil puudus ka igasugune võimalus reisiplaane teha, sest levi lihtsalt polnud. Paaril viimasel ööl püüdsime autoga mööda põlde sõites levi kinni püüda ning paar leviposti sai nii mõnekümneks minutiks lausa leitudki, ent sellest siiski ei piisanud korralike plaanide tegemiseks, mistõttu lahkusime Austraaliast ilma erilise ettekujutuseta, milliseks iga järgnev päev kujuneda võib. Teadsime vaid, et esimeseks sihtkohaks on Vietnam.

Öine Singapur

Ja nii algaski meie kahtlemata huvitav lennureis Vietnami, vahepeatusega Singapuris. Meie ühepäevasele toredale vaatame-veidi-Singapuri-ja-lendame-edasi plaanile lisandus 20 tundi lennujaamas, sest Vietnami suunduva lennu check-in’i lauas kuulsime esimest korda, et Vietnami sisenemiseks peab olema valitsuse poolt kinnitatud approval letter ka siis, kui lennujaamast viisat taotled. See tähendas, et meil oli aega tund ja 15 minutit, et nimetatud dokument hankida. Tegime lennujaama infoletist kiired kõned erinevatele agentidele, kes kõik olid nõus meid aitama, nõudes aga tavapärase 17 dollari asemel 250 dollarist tasu ühe inimese kohta. Kuna Vietnami lendab palju odavlennufirmasid vähem kui 50 dollari eest, otsustasime, et saagu mis saab, oma lennukile lehvitame seekord maa pealt. Meie õnneks oli veel saadaval üks viimase hetke lend järgmisel päeval mõistliku hinnaga, seega taotlesime oma approval letteri peaaegu tavapärases korras peaaegu tavapärase hinnaga, ning järgmisel õhtul maandusimegi Vietnami. Olime rõõmsad, sest isegi Vietnami lennujaamas tervitasid meid head hinnad, mis polnud iseloomulik Austraaliale ega Singapurile.

Veel samal õhtul komistasime siiski ka uue kivi otsa, kui pärast paaritunnist Vietnami lennujaamas ootamist (sest täpselt nii kaua võtab aega viisa vormistamine, kui iga lennuga turiste üha juurde tuleb ja viisaga tegelevaid ametnikke on kaks) saime taksole, sõitsime maha pikad kilomeetrid keset tühermaad asuvasse hotelli.. ja siis vaatasime tõtt vanahärraga, kes polnud meie tulekust absoluutselt vaimustunud, sest temal oli uni. Nii jooksis ta hotelli väravast välja, pomises kurjalt midagi omaette ja jätkas kiirkõnniga.. vaatasime Frankiga üksteisele otsa, mõistatades, kas peaksime härrale järgnema; sama küsimus peegeldus ka taksojuhi näos, kelle autos meie kotid endiselt istusid. Kui siis viimane taksoga vaikselt vanamehele järgi sõitma hakkas, tegime sama ning jõudsimegi üsna pea järgmisesse hotelli. Vanahärra sõnad „son, son“ reetsid, et tegu võis olla härra poja hotelliga. Enne, kui jõudsime olukorraga kohaneda, oli vanamees jälle kadunud ja seisime vastamisi noore kutiga, kelle neljaliikmelise pere magusat und administraatorilaua kõrval istmetest kokku lükatud „voodil“ segasime, ja – kas peab üldse mainima? - kes meist muidugi midagi aru ei saanud. Nii sooviti, et kergendaksime oma rahataskut ja ostaksime toa, ning kui püüdsime selgitada, et broneering on tehtud läbi interneti ning rahagi sedakaudu ammu üle kantud, saatsid meid mõistmatud pilgud. Paludes viisakalt ligipääsu internetile, et siis oma broneeringut näidata, paluti taaskord maksta. Kuna meie selja taha jäi pikk magamata öö Singapuri lennujaamas ja tahtsime vaid kiiresti silmad looja lasta, oli niisugune olukord kohe eriti nördimust tekitav ning olin valmis tagasi taksosse istuma, kui siis järsku meile võtmed kätte anti ja järgmisel hommikul sõbralikult wifi parooli pakuti. Ehkki hotell oli kena ja ka ebameeldiva teeninduse olen nõus unustama, leidsime siiski, et südalinn jääb liiga kaugele ja hommikul kolisime järgmisesse kohta – kustmaalt ka sõbralikke vietnamlasi kohtasime.

Meie uus hotell asus südalinnas ühe põhilise toidutänava Bui Vieni lähedal, ning viimasel sai veedetud nii mõnedki pärastlõunad-õhtud. Tänav ise näeb välja nagu Kuala Lumpuri Jalan Alor, kus söögikohad seisavad tihedalt üksteise otsas, pakkudes kirevat menüüd, milles on segunenud paljud maailma köögid.

Meie igapäevane smuutipeatus! NOM

Päev pärast südalinna kolimist võtsime osa Chef Vu cooking classist, mis kujunes üheks meeldejäävaimaks kogemuseks! Kui Bali cooking classis praktiseerisime kokandust 15-liikmelises pundis, siis Chef Vu tähelepanu jaotus vaid meie kahe vahel. Tuuri alguses sõitsid meie hotelli ette kaks vanemat härrat, kelle jalgratta ees olevasse kärusse istusime ja nautisime järgnevad 20 minutit kiiret mootorratastesaginat suunaga turu poole. Turul tutvustati meile erinevaid vilju ja mereande, millest cooking classis roogi valmistasime; ühtlasi püüti leida sarnaseid koostisosi, mida Euroopas kasutada saaksime. Terve päev oli suurepäraselt organiseeritud ja lisaks tavapärase toiduvalmistamiskunstile saime selgeks erinevad lõikamisstiilid ja dekoreerimisviisid, lisaks oli ka kokk ainult muhe. Kui road lõpuks valmis said, pakkus kokk meile kohalikku riisiviinapitsi (no ei ole hea) ja soovis head isu, omapoolseks kingituseks andis kaks paari eriti pikki söögipulki, sest just neid kasutatakse Vietnamis nii pannilabidana kui mistahes teise köögiriistana, ja kokk Vu leidis, et meil on veel pikk maa minna, et asi käppa saada. Tänasime siis kokka ja asusime tehtud roogi maitsma – peab tunnistama, et nende roogade jaoks pole mul endiselt sõnu. Need teevad mu kõhu tühjaks ka siis, kui mu kõht on kõike muud kui tühi. F a n t a s t i l i n e!!

Järgmisel päeval võtsime osa Cu Chi tuurist. Nagu nimigi ütleb, on tegu Vietnami sõjast alles jäänud eriti kitsaste tunnelitega, millest tänapäeval on kaitse all 120 kilomeetrit. Lisaks tunnelitele saab kohapeal uudistada ka tolleaegseid kööke ja muid ruume, samuti erinevaid lõkse.

Sama päeva õhtul liikusime edasi lõuna poole, täpsemalt Mekongi jõe deltasse. Bussijaama jõudes seisis meie ees vaid paar valikut sihtkohta jõudmiseks, millest valisime välja mõistliku hinnaga limusiinbussi, kus mugavatele nahkistmetele ja ohtrale jalaruumile lisandusid massaažipult ja muud luksused. Pool teekonda me ka oma istmetel värisesime, kuni lõpuks mõistsime, et massaažifunktsioonist tunduvalt meeldivam on mittemassaažifunktsioon, mis võimaldab tihedas liikluses ja auklikel teedel natukenegi rahus sõita.

Järgneva päeva varajastel tundidel triivisime, karamelline kohv ja värskelt küpsetatud saiake käes, väikses paadikeses Mekongi jõel asuva floating marketi poole. Turg oli kirev ning lisaks seiklesime veidi ka jõeäärsetel aladel, kus saime proovida kõikvõimalikke vilju, mille giid meie jaoks otse puu otsast noppis. Siinkohal üks huvitav fakt: Mekongi jõgi algab Tiibetist ja voolab läbi Hiina, Birma, Laose, Tai, Kambodža ja lõpuks jõuab Vietnami. Päris pikk teine, või mis? Kahjuks peab tunnistama, et viimasest andis aimu ka jões ulpiv praht, mida oli rohkem kui küll.

Üks tõeliselt kandev sild.

Pärast tuuri tahtsime liikuda edasi lõunasse Rach Gia sadamalinna, kust järgneval hommikul plaanisime praamiga Phu Quoci saarele minna.  Selleks organiseerisime hotellist pick-up’i bussijaama ja kuigi buss pidi väljuma 16.30 ning minibuss pidi meid hotelli eest peale võtma kell 16.00, hilines viimane rohkem kui viisakalt ja nii saime alles 16.27 hotelli eest minema, mis polnud teab kui tore, sest bussijaamani oli 8 kilomeetrit ning 120 kilomeetri läbimiseks kujuneb Vietnamis tiheda asutustiheduse/võimatu liikluse tõttu ligikaudu 3,5h. Bussile jõudsime siiski viimasel minutil, sest ka too oli jäänud jaama kauemaks kui pidi.  Tüüpiline Vietnam!

Phu Quoc on Vietnami suurim saar, mida püütakse vaikselt Tai Phuketiks muuta. See tähendab, et turismile on võrdlemisi palju panustatud, ent samal ajal pole saareke siiski Phuketile järgi jõudnud, mistõttu tänavapilt on tunduvalt autentsem. Iseeenesest on Phu Quoc puhkamiseks päris mõnus, nii asus meie hotell turu kõrval, rannad ja ööturg väikse jalutuskäigu kaugusel. Kõik oleks justkui hästi, aga peab tunnistama, et oleme ka paremat näinud. Nii tundus meile sealne rannakuurordipiirkond olevat lihtsalt kuurort, kus nii elamine kui ka söömine on backpackerite rahakotile sageli liig; lisaks „ilmestasid“ randu vahvad prügihunnikud.  Ehkki saare teise külje all, mis asub ca 30 km kaugusel, on rannad tõesti ilusad – lausa ühed ilusaimad – on saarel aastate jooksul nii mõnedki turistid mainet teinud ning seetõttu karmistatud igasugu mootorrataste rentimise tingimusi. Viimasteta on aga saarele ringi peale tegemine üsna keeruline ja kui otsustadki rolleri võtta, jääb süda alati kripeldama ning silm ei suuda haarata ümbritsevat ilu, vaid otsib pidevalt politseinikke.

Pärast kahte päeva rolleriga ringi sõitmist me politseiga siiski tuttavaks ei saanud, küll aga saare endaga. Külastasime muuhulgas Phu Quoci vanglat, kus näidatakse, mida koledat seal mõnekümne aasta eest Vietnami sõja ajal vangidega tehti. Peab mainima, et seal toimunu võtab tõepoolest sõnatuks, ning sel põhjusel ei hakka ka siinkohal detailidesse laskuma – lisan vaid ühe pildi, mis piisavalt palju ütleb, ning sinna kõrvale võib mõelda sada kõige hullemat piinamisviisi, sest täpselt nii karm see „vangla“ oli. Saarelt leidsime veel üllatavalt korraliku lõbustus/veepargi, ning mis asja juures parim - meiega samaaegselt oli pargis paarkümmend inimest, mis tähendab, et tänapäeva suurtele lõbustusparkidele iseomased järjekorrad iga atraktsiooni juures puudusid täielikult.

Suuurema osa ajast veetsin juuste sees

Südantlõhestav...

Pärast Phu Quoci külastamist lendasime tagasi Ho Chi Minhi, et alustada sealt bussisõitu põhja poole. Siinkohal saime ootamatu üllatuse osaliseks: tuli välja, et just 28. aprillil algasid üleriigilised 5-päevased pühad, mistõttu enamik hotellid olid ära broneeritud ning sama kehtis ka riigi arvukate bussikompaniide kohta. Niisiis tuli teha raske otsus - jätta vahele nii mõnedki sihtkohad ning lennata riigi lõunaosast otse põhjaossa. Järgmisel õhtul istusimegi lennukile ja paaritunnise lennu järel maandusime riigi pealinna Hanoisse.

Üle tuhande aasta vana Hanoi tundus juba esimestel minutitel kultuursem, rahulikum ja mõnusam kui eelnevad sihtkohad. Nii pakuti tänaval suures osas just Vietnami toitu, samal ajal kui Ho Chi Minhis oli palju erinevaid maailma kööke ning Vietnami toidud sageli segunenud mõne muu köögiga. Sellest rääkis meile ka Chef Vu, kes oli pärit Hanoist. Võib julgelt väita, et Hanois proovisime oma reiside maitsvamaid hõrgutisi; lemmikuks kujunes Bun Cha, mis kujutab endast riisinuudlisuppi ohtra grillimaitselise veiseliha ja kevadrullidega. Samuti väärib mainimist, et vietnamlased armastavad kohutavalt juua õlle – seda lausa niivõrd, et enamik elanikest pruulivad märjukest ka kodus, ja linna südames, nn Vanas Kvartalis, on terve tänav täis restorane, mis lisaks headele roogadele pakuvad ka oma kodutehtud lemmikjooki, mille eest tuleb välja käia pelgalt 20 eurosenti klaasi eest. Ilmselgelt meelitab see piirkond suurel hulgal rahvast ligi, nii kohalikke kui turiste, seega saab enamikel koduõlu paari tunniga otsa, kuid rahvamass hakkab vaikselt hajuma alles pärast keskööd ja sedagi tänu politseile, kes oma kastiautos istudes restoraniomanikel pidu koomale tõmmata käsivad.

Igaõhtune melu

Hanois möödus aeg märkamatult ning pärast nelja-viit päeva liikusime paarsada kilomeetrit lõuna poole Ninh Binhi lähistele, mis oli üks meie Vietnami-aja parimaid otsuseid. Juba bussiga sõites tervitas meid senini kõige vapustavam loodus – igal pool kõrgusid karstimäed. Vietnam on üks vähestest kohtadest maailmas, kus selliseid mägesid näha saab, ning Vietnamis on see võimalik lausa mitmes kohas  – nt Ninh Binhi ümbruskonnas, kus mägesid ümbritsevad riisipõllud, ning rannikuvetes Ha Long Bay’l.

Meie broneeritud homestay asus linnast paarikümne kilomeetri kaugusel väikses külas. Niisiis oli esimeseks probleemiks oma neetult suurte kottidega kohale jõudmine, sest takso pole Vietnamis kuigi odav. Pärast hiiglasliku burgeri söömist jõudsime hiilgava mõtteni – kuna linnatänavad tundusid peaaegu tühjad, otsustasime rentida mootorratta. Pakkisime siis vaevaliselt oma kotid rolleri peale, kuidagi suutsime ennastki sinna mahutada, ning  asusime teele nagu rändperekond läbi imetlusväärse looduse. Mägede, jõgede ja järvekeste vahel sõitmise ajal oli küll raske neile pilku mitte pöörata ja keskenduda orienteerumisele piirkonnas, kus tänavanimesid praktiliselt ei tunta, kuid jõudsime ilma suuremate vahejuhtumiteta hotelli, kus vabanesime oma kodinatest ja alustasime teekonda Van Longi rahvuspargi poole. Sõitsime jällegi suud ammuli paarkümmend kilomeetrit, seekord eksisime ka paar korda ära, kuid jõudsime lõpuks sihtkohta, kus meid ootas vana tädike oma suhteliselt armetu paadiloguga ning viis meid mägedevahelisele jõele sõitma. Sõitsime ka läbi paari koopa, millest mõni oli seest kottpime ning nii madala laega, et isegi meie väike kapten, rääkimata meist kui hiiglaslikest eurooplastest, pidi end vastu paadipõhja lapikuks litsuma, et mitte pead ära lüüa. Ainsaks ebameeldivaks hetkeks osutus reisi lõpp. Nimelt on kohalikud ära õppinud ühe ingliskeelse sõna – tip ehk siis jootraha, mida igalt turistilt alati nõutakse. Mõned lihtsalt ei jätagi jonni, vaid näägutavad ja riidlevad nii kaua kuni turist ei jaksa enam seda jauramist taluda ja annab kohaliku ebareaalsetele nõudmistele järgi. Loomulikult ei oleks probleemi anda vanainimesele pärast sellist pingutust veidi lisaraha, kuid asjaolu, et nad ise seda agressiivselt nõuavad, eriti veel niivõrd ulmelistes summades, muudab jootraha andmise kergelt vastumeelseks. Niisiis andsime tädile mõne eurokese ja hakkasime lahkuma, sellas kui tädi ise meile näkku naeris ja riidlema kukkus – summa oli loomulikult liiga väike. Siiski õnnestus meil diskreetselt lahkuda ning tagantjärgi saab paadituuri meenutada positiivse kogemusena.

Kinnitatud fakt - sellest "koopast" ON võimalik läbi sõita.

Sellised need päikeseloojangud olidki: sudu tõttu nägid ainuilt punast kera.

Jões lebotamine läbi, aeg välja ronida (vetikad seljas)

Pistsin varbad jõkke ja sain tasuta massaaži.

Ja nagu Indoneesias, läks meil jälle rolleril rehv katki.. lausa 2 korda.

Järgneval päeval külastasime paari templit ja võtsime osa veel ühtest jõetuurist, ning juba oligi aeg tagasi Hanoisse liikuda, kuna meid ootas eelpool mainitud Ha Long Bay kruiis. Ha Long Bayl tegutseb sadu kompaniisid mitmete laevadega, mis kõik varieeruvad iga hetk uppuvatest risuhunnikutest viietärni kruiisilaevadeni, seega oli tuurikompanii valik äärmiselt raske. Lõpuks leidsime hinda-kvaliteeti vaadates sobiva laeva ning broneerisime 3-päevase kruiisi. Hetk enne kruiisile minekut saime broneeringuagentuurilt meili, et meid soovitakse tasuta ümber tõsta veelgi luksuslikumale laevale. See muutis meid äärmiselt skeptiliseks, kuna internetis leidub kümneid arvustusi, mille kohaselt inimesed on saanud sarnase pakkumise, kuid tegelikkses sattunud sõna otseses mõttes ujuvale peldikule, seega ütlesime pakkumisele ära. Sadamasse jõudes avastasime, et laev, kuhu meid taheti ümber paigutada, kuulus esialgu broneeritud laevakompanii alla ning oli tõepoolest viie tärni vääriline, ning pärast lühikesi läbirääkimisi õnnestuski meil siiski luksuslaeva pardale saada.

Pelican cruise, meie laev, oli tõepoolest esmaklassiline: tegu polnud tüüpilise Tallinki stiilis suure kruiisilaevaga, vaid kordades väiksema armsa väljanägemisega puidust laevaga. Kajutid olid avarad, igaühel aknad põrandast laeni  (ja mitte lihtsalt ristkülikud, vaid huvitava kujuga puidust raamidega), samas stiilis olid ka kõik muud ruumid.  Laeva meeskond oli väike, ent pakkus tipptasemel teenindust: nii isegi kruiisi manager suhtles palju klientidega ja teadis lausa igaühe päritolumaad peast. Ümbritsev maastik oli hingematvalt ilus ja meie kolm päeva suhteliselt tihedalt sisustatud: külastasime mitmeid koopaid, ilusaid randu, valmistasime kevadrulle, püüdsime kala ning sõitsime paar korda kajakiga, sealhulga nt kalurite külla. Ühel korral sattusime kajakiga sõites peaaegu et merehätta, kui järsku tugev tuul tõusis ja lained kajaki vastu kaljut lükata tahtsid.. Suutsime küll kuidagi lähedalolevasse randa sõuda, ent sealt minema saamine oli paras katsumus. Laeva söögikorrad olid rikkalikud (enamasti 3 starterit-eelrooga, 1 pearoog ja 1 magustoit), kusjuures reisijatele korraldati igasugu teatraalseid vaatemänge, mis muutsid niigi erilised einestamised veelgi meeldejäävamaks. Kui kõik nüüd ühte patta panna, saabki tulemuseks äärmiselt nauditava miljööga kruiisi, mis on peensusteni läbi mõeldud ning peab tunnistama, et mõnikord on viis tärni tõepoolest oma hinda väärt.

Kevadrulle?

Pärlifarm

"Rahulik" rand, kuhu kajakiga lainete eest varjusime

Päev pärast kruiisi lendasime juba Taimaale, millest ehk räägib ka järgmine blogipostitus.

Lõpetuseks ka paar tähelepanekut:

• Suur osa Vietnami kodututest koertest on chihuahuad (või sarnased pisikesed koerad).
• Vietnami juhib endiselt kommunistlik partei ning sirp ja vasar on tänavatel lehvivatel lippudel sageli esindatud.
• Vietnamlaste vastu pole käesolev aasta just helde olnud: nii kannatatakse seal 90 aasta kõige rängema põua all, viimases on väidetavalt süüdi El Niño. Seetõttu pole suudetud kasvatada ka riisi, kohvi ja mereande tavapärases koguses ning SKP on eelmise aastaga võrreldes märgatavalt langenud.
• Vietnamlastel polnud sõja ajal vahendeid püssirohu tootmiseks, mistõttu viimane saadi lõhkemata pommide seest. Selleks saagisid(!) nad pommid pooleks, mis oli ilmselgelt keeruline ja väga ohtlik protseduur, mis sai ka paljudele saatuslikuks.